35. Kassidel on ka veebruaris pulma-aeg :D

KALAD

*

2009. aasta on lähedaste suhete ja sõpruse aasta. Vali hoolikalt, kellega koos oma aega veedad. Tähed soovitavad sul armusuhetes vältida liigset impulsiivsust. Vahel on kasulik aeg maha võtta. Sel aastal piltlikult öeldes teed endale raja vabaks, et lendu tõusta. Kõik see, mis ei kuulu su tulevikku, olgu need mingid harrastused, seosed või reaalsed struktuurid, laguneb järgmise 12 kuu jooksul koost. Sina aga elad läbi vabanemistunnet. Sinu uus elu algab 18. jaanuaril 2010.

*

Kõige raskem sel aastal on leida tasakaal isikliku elu ja töö vahel. Tihti tunned, et sind rebitakse korraga kahes suunas. Õnneks jätkub sul hingelisi ja vaimseid ressursse ja tulgu milline kriis tahes, sina liugled sellest välja nagu liblikas. Sinu ümber on häid inimesi ja neid tuleb juurde. Sinu elus on ka rõõmu. Tegelikult on algav aasta sulle kümnendi üks meeldejäävamaid. Aasta algul on armastuseplaneet Veenus muide Kalades. Enne veebruari lõppu võib-olla abiellud või kihlud.

*

See aasta kuulub inimestele, teistele inimestele. Muutused terendavad silmapiiril. Suhted teistega saavad su tuleviku ja edu aluseks. Püüa ennast väljendada eriti selgelt, olla väga realistlik.

*

Raha ei ole sel aastal probleem. Alates oktoobrist pööra oma majandusasjadele siiski pisut enam tähelepanu. November ja detsember ei sobi üldse finantsotsuste tegemiseks. Käi rahaga ümber pigem konservatiivselt.

34. Nii homme...

1. Kartulisalat

2. Heeringavaht üleküpsetatud kartulil

3. Sinihallitusjuustu šampinjonid

4. Verivorst

5. Tanguvorst

6. Seapraad

7. Kartuli gratään

8. Hapukapsas

9. Maasika-juustutort

10. Ohtralt punast veini ja õlut

Ühesõnaga - läheb kokkamiseks. Kellel siis peaks homme kõht tühi olema, siis helistage ette ja "SÖÖMA!!!!"

33. Jõulud

Jõulud. Rahu ja tänu aeg. Lootuse ja armastuse aeg...

*

No nii on meile vähemalt õpetatud ja seda me usume. Vaatame telekast imearmsaid ja pisarateni liigutavaid jõulufilme ja mõtleme, et nii ongi - terves maailmas, igas peres.

**

Aga ei ole.

***

Miks muidu on jõulude ajal kõige rohkem kurbi inimesi?

****

Kõige rohkem üksindust tundvaid inimesi?

*****

Kõige rohkem pettunud inimesi?

******

See ei ole jõulude süü. Keegi tegi kellegi kurvaks, keegi jättis kellegi üksi, keegi pettis kellegi lootusi... Tihti tahtmatult, vahel tahtlikult. Mõni lähedane ei tule enam kunagi, see ei ole kellegi süü...

*******

Lihtsalt jõulude ajal peegeldub see eriti kirkalt vastu nendelt säravatelt jõuluehetelt ja kingipaberitelt.

********

Ma ei tea, millises peres on homme "filmi jõulud" ja millises peres on jõuluõhtu aasta raskeim aeg...

*********

Loodan ja soovin, et oleks võimalikult palju neid lapsi, keda jõulude maagia lummab ja kes ennast juba ainuüksi seetõttu õnnelikena tunnevad. Lapsed usuvad ja loodavad.

**********

Otsime siis enda seestki üles selle väikese poisi või tüdruku ja usume ning loodame ka - muidu ei olegi nagu õiged jõulud...

32. Öös on päeva asju

No nii! Ööloom kuuldel.

Istusin täna juuksuris, täna pool päeva (kell 16.00 läksin ja taas tänavale astusin 20.30)... Nüüd olen blond valmis!

Enne seda sain veel ühe varajase jõulukingi (hämmastav, kui palju jõulukinke ma olen saanud, kui arvestada fakti, et jõuludeni on veel aega). Tänane kink oli õhuke ja paberi peal olid tähed ABCG... Oleks siis ABCD, aga ABCG... no ma pikalt ei juurelnud asja üle, aga pärast Mitrofani saatis sõnumi: "Anti Bankrupcy Christmas Gift." Aitäh Sulle Mitrofani, et nii tähelepanelik oled!

No ühesõnaga kui ükskord juuksurist koju pääsesin, siis olin näljane nagu hunt. Pärast söömist vaatasin mitmendat korda Mulholland Drive, aga ikka päris pointile pihta ei saanud. Huvitav, kas nad jagavad neid kuldseid gloobusi just selle eest, kui film arusaamatu ja sürrealistlik on. No umbes nii, nagu see alasti kuninga muinasjutt. Kõik kiidavad ja aplodeerivad, sest kardavad, et teised said pointile pihta ja ei taha rumalad näida...

Ahjaa. Kurb on ka. Mitrofani sõitis ära ja ma nutsin ka. Aga ma ei taha sellest rääkida. Homme lähen Tallinna jõulukinke ostma :)

Ja A saatis mulle täna öösel sõnumeid - ta alguses kirjutas, et mis siis, et ma lootusetu juhtum olen, ikkagi olen ma ühe ilusa naise moodi uuest Bondi filmist - hehee... Ja siis pärast ta veel kirjutas, et ma olen uskumatult tore ja armas OLEVUS (!) ja et tal on hea meel, et ma olemas olen. A-st on seda väga armas öelda, aga ma pean kindlasti temaga rääkima sellest, et naisi ei kutsuta "olevusteks" - no vähemalt iseloomuga naisi mitte :)

31. Vabandust,

aga ma siiski lähen magama.

Sweet dreams!

30. Öö

Kell on 1:47 ja istun oma elutoa põrandal lapakas süles. Joon teed ja laual põlevad küünlad. Südametunnistus käsib magama minna, aga und ei ole. Võibolla oleks ka, aga ma tahan uskuda, et ei ole.

Homme olen kontoris üksi ja tean, mis moodi siis unega võitlema pean hakkama. Tegelikult on pärast viimast nädalavahetust niikuinii režiim sassis. Reedel oli kolledži jõulupidu, mis oli igavesti vahva. Sai näha inimesi, keda ammu ei olnud trehvanud, sai teha teatrit ja veidi veini ka libistatud. Midagi erilist ei juhtunud, aga selline mõnus vahepala oli.

Päeval, enne pidu, olin Tallinnas - tundub, et projektifirmaga saab asja. Ma ise küll usun endasse (üllatus, üllatus). Ma pean seda tegema - muidu ei mängi välja... Ja üldse, ega see tükki küljest ära ei võta, kui natuke rohkem pingutada vahel.

Berit just laupäeval rääkis mulle töö tegemisest all võimete (siinkohal tervitused imetoredale Beritile). Kui ma nüüd sama aus olen, siis pean tunnistama, et vastasin täna mõnele meilile, riputasin mõned pildid netti üles, veel nipet-näpet ning paar viimast tööpäevatundi mängisin arvutimänge! Uhh, välja ütlesin ja kergem hakkas :) No ega iga päev ka nii ei ole, aga vahel ei olegi midagi muud teha... Ühesõnaga sain kinnitust, et lisatöökoha võtmisega, olen õigel teel. Vähemalt praegu tundub nii.

Ahjaa... Efkale helistasin ka täna - suured uudised! Evka hakkab jälle emaks saama! Uskumatu, kui julge ja ettevõtlik naine on Efka. Keskmine tüdruk tal ei ole veel aastanegi. Loodan, et ta peab ilusti vastu ja toob oma nunnusid mulle siia hoida - saan vankriga linnapeal ringi bossata :D

Ja mis siis veel? Mõtlesin, et peaks stiili vahetama siin blogis. No, et mida ma vingun koguaeg :) Täna ka, niikui tuju on alla igasuguse piiri, siis kohe vägisi veab blogisse sissekandeid tegema. Aga see aitab - tunnen ennast jälle hästi :)

No vaatab, kui uniseks ei jää, siis tuleb üks uues stiilis blogi ka, kui aga ei tule, siis võtsin kuulda südametunnistust ja pugesin voodisse ;)

29. Üks ja kaks

Olen piisavalt vana, et mäletada aega, millal igal inimesel oli üks paar talvesaapaid, üks paar ujumisriideid, üks talvepalitu ja üks suusamüts. Ühed peol käimise kingad ja ühed kalossid. Kui oli hästi, siis oli perel üks auto ja üks maja, õnnelikemail ka üks suvila. Kõiki asju oli üks.

.

Siis tuli muutus. Enam ei tahtnud keegi vaid ühega leppida. Saapad ja mantlid - kapid pungil täis. Mood ja aeg nõuab. Läks veel aeg edasi ja peres oli lisaks kahele lapsele ja loomale ka kaks autot ja kaks elamispinda. Kahest sai keskpärasus.

.

Hakkasin ka keskpäraseks. Saatsin eile cv. Kui ma neile meeldin, siis on minul ka varsti kaks. Kaks töökohta. Püüan sobituda. Aeg on selline.

.

Olen põnevil ja ootust täis, pealehakkamist ka. Kaks võib täitsa hea ju olla - proovida vähemalt tasub.

28. Vabaks

Siruta käsi välja ja lase vabaks. Ära suru sõrmi kramplikult rusikasse hirmus kaotada. Sõnad mulle endale - et meelde jääks.
Siruta käsi välja ja lase vabaks. Alles siis näed tõde. Silmad kissis ja piste südames vaata, kuidas taevalaotusesse kaob.
Siruta käsi välja ja lase vabaks. Võibolla ei kaogi? Võibolla sirutab käed vastu? Lootus.
Siruta käsi välja ja lase vabaks. Mõtle pingsalt sõrmedele, et neid taas mitte kokku suruda. Võitle. Võitle vabaduse nimel.
Siruta käsi välja ja lase vabaks. Alles siis näed maailma sellisena, nagu ta on.

27. Uus

Uskumatu - juba ongi august ja suvi hakkab otsa lõppema. Ei, ma ei kurda :) Vastupidi, ma lausa jumaldan suve lõppu ja sügise algust.

Kohutavalt kottpimedad ööd, vihmasabinad, tuuled... Tõmbad aga jope- või mantlihõlmad tihedamalt kokku ja naudid saabuvat rahu, vaikust ja värskust.

Kuldkollaste puulehtedega koos poeb südamesse alati kummaline igatsus. Igatsus uue järele. Igatsus ära sõita. Igatsus uusi asju teha. Igatsus olla parem. Igatsus külm käsi sooja pihku poetada ja vaikida. Igatsus tuledes suurlinna ööde järele. Igatsus otsast alata. Igatsus vihma järele. Igatsus madalalt soojendava päikese järele. Igatsus jalgadega lehehunnikuid laiali sahistada.

Elu aga läheb edasi, olenemata saabuvast sügisest, olenemata meist. Järjest kiiremini ja kiiremini... ja kui maha jääd, siis ei olegi tegelikult süüdistada kedagi, peale iseenda. Kui kingid ühe suve või sügise vahelt ära, siis tagasi seda ei anta.

Aga kuhu suvi sai? Viimati kirjutasin suve alguses. Ma olen tegelikult vahepeal ka kirjutanud, aga mitte siia, mitte endast.

Suvi läks sinna, kuhu vanaks läinud asjad ikka lähevad. Järele jäid vaid mälestused, emotsioonid ning peotäis fotosid. Inimesed jäid ka järele :) Ja sammud jäid järele, need sammud, mida eesmärgi jaoks astud. No iseenesest need ei talletu füüsiliselt kuskile, aga nad on olemas. Tuletavad ennast meelde, kui tagajärgedega silmitsi jääd :)

Järgmisel reedel saab haigusleht läbi ja siis tagasi tööle - uhh. Kuna puhkust ei ole ikka väga ammu välja võtnud, siis see pikk sunnitud kodusolemine on oma jälje jätnud. Iseenesest tuli see mulle igati kasuks. Ja mitte ainult mulle - kapid on ka piinlikult korras :)

Selliseks rekordajaks koju jäämine hirmutas mind esialgu ikka tõsiselt ja tõi kaasa väga ebaratsionaalse käitumise. Kodus oli nii hirmus tegevusetult oma mõtetega olla, et pidasin vastu vaid paar päeva. Ma loodan, et mu arst siin ei loe, sest päev peale oppi pakkisin oma ja poisi kohvrid kokku ja sõitsime Soome.

Õnneks midagi hullu ei juhtunud ja alles seal, ohutus kauguses, sain ennast lõdvaks lasta. Ailele ja Ainarile ja pisikesele Laurale suured kallid hoolitsuse ja armastuse eest. Laura näol saabus mu ellu uus väga hea sõber, mis siis, et alles 9-kuune :) Sadamas, kui lahkumas olime ja Laura minust oma imepisikeste sõrmadega tugevasti kinni hoidis ja mul minna lasta ei tahtnud, olid meil kõigil pisarad silmis. Loodan, et näeme varsti jälle :)

Mina igatahes lasen suvest lahti, mis läinud, see läinud. Ja vaatan püstipäi vastu tulevale sügisele. Tule, tule juba ruttu, sind oodatakse siin :) Ja võibolla täitub just sellel sügisel mõni Su suur unistus ja võibolla paneb just see sügis Sind ka veel aastate pärast naeratama...

26. Kuidas

Kuidas alustada pühapäeva? No näiteks võib teha nii, nagu mina eile. Äratuskell hakkas tööle täpselt kell 5.00... Jah, 5.00 - minuga on kõik korras. Täpselt tunni aja pärast pargin auto vanalinna ja lähen jalutama. Päike paistab ja juba on soe. Kõnnin mööda vanalinna tänavaid alla mere äärde. Üks naine tuleb tõtlikul sammul ja naeratab. Naeratan vastu.

Kuidas muidu teada, et meri on hommikuti peegelsile. Hinges nutan oma fotokat taga... veel nädal oodata... Hanede ja luikede pojad on hiljuti koorunud ja koos aetakse oma asju. Suured tähtsalt ees ja pisikesed sulepallid päterdades järgi. Linnud ei karda mind - vist on veel hommikuselt unised või ei paista ma nende jaoks piisavalt ohtlik välja. Kuursaali juures rapib üks hiiglaslik kalakajakas kinnipüütud kala. Kala on tolmus veeretamisest ebaloomulikku värvi. Lähenen vaikselt ja jään seda naljakat mängu vaatama, sest kajakaga flirdib kala juures üks vares! Kalamees pole isegi kade - laseb ka varesel oma jao saada. Viigiäärsed hanepered liiguvad ringi karjakaupa. Mõnel 7 poega sabas, mõne jaoks pole aasta nii viljakas olnud ning hoolitsemiseks vaid 3 tibu.

Kuidas selline jalutuskäik alles hea une toob. Pärast jalutuskäiku lähen koju ja jään uuesti magama. Ärgates ja hommikust sööma asudes olen endaga jube rahul. Saadud võimas emotsionaalne laeng paneb naeratama.

Kuidas see aeg nüüd küll venib. Alles eelmises blogis kurtsin, et lendab kui linnutiivul. Nüüd ei liigu paigastki. 11 päeva veel oodata. Ohh

Kuidas küll lõpetada kui kõik on nii ilus? Ei tea. Aga võibolla ongi sedasi õige...

24. Aga pole ammu kirjutanud

Aga see aeg lendab... kahjuks. Poja lõpetab kolmanda klassi juba :)

Aga meie tulime pojaga just peolt. Tal kallikesel olid taaskord tunnistusel kõik viied ja selle puhul kutsutakse peole, kus tehakse pilti ja antakse aukirju. Lilli antakse ka. Ja jäätisekokteili!

Aga kahjuks jäime peole hiljaks, sest autot polnud kuskile parkida. Kui me siis lõpuks kohale jõudsime ei saanud enam istekohta. Esimese poole aktusest tegelesin siis seina naljal sellega, et kogu jõudu kokku võttes mitte ära minestada. Arst hoiatas, et need uued rohud on rasked taluda ja söönud ma ka polnud terve päeva. Hommikul enne protseduure ei tohtinud ja pärast polnud isu jälle. Lõpuks olin vist näost nii valge, et sain istuma - esimesse ritta. Hiljem 1 naine laulis. Ma tean teda küll, oli kunagi mu naabrinaine. Laul oli nii ilus ja ta laulis nii hingest, et pisarad lihtsalt voolasid mööda mu põski alla. See laul oli ühest saarest, millele me lõpuks kõik peame minema ja nendest, kes meist siia maha jäävad. Koolidirektor vaatas mind kogu aja teiselt poolt klaverit mureliku pilguga ja püüdis julgustavalt naeratada. Piinlik oli pärast.

Aga täna pole heietamise päev ja säästaks ennast ja teisi järjekordsest arutelust.

Aga mina ei saa enam viimasel ajal aru, et mida see elu mulle öelda tahab. Hakkab nagu just paika loksuma ja siis jälle pööratakse kõik pea peale :( Ühesõnaga - tervis keeras ootamatult taas kriitiliseks ning täna ei teagi, et mis edasi. Ma ei suuda veel sellest kirjutada. Pöördepunkt peab saabuma 13. juunil (iroonia selles, et see on 13 ja reede... ohh).

Aga õnneks on olemas mu kallid sõbrad, kes on mu mähkinud pehmesse tähelepanu- ja hoolitsuse loori. Juba hommikuseks äratuseks saan sõnumeid: "Tere hommikust! On aeg sirutada neid pikki jalgu ja käsi ning ärgata üles. Uus päev on ootamas! Kasuta oma aega hästi, sest see on Sinu moment maailmas."

Mitrofani tahtis kohe lennukisse istuda ja tagasi tulla, kui uuest haigushoost kuulis. Ma ei lubanud. Lausa keelasin tal seda teha. Aeg on läinud kiiresti ja homme tulebki ta juba tagasi - kui lennukid plaanikohaselt lendavad, siis 20.30 saan ma Tallinna lennujaamas oma armast sõpra kallistada.

Aga siis muidugi veel Draamakuninganna. Ta on olnud lausa ingel - mul on nii kahju, et ta ise ei suuda ennast kõrvalt näha... siis ta näeks, kui imeline ta tegelikult on. Tänu temale ma tean, mis on tõeline ilma tagamõtete ja varjatud põhjusteta sõprus.

Aga eile käisin Taeblas Inga juures. Ta mees vaatas, et mis mu autol seal esiratta juures nii õudselt kolksub. Arvas, et amordika ülemine puks, aga polnud kindel. Anni kallistas mind kogu aeg ja rippus mu küljes nagu väike kallis takjas. Ta sai teisipäeval 5 (aeg ikka lendab). Inga nägi mu muret ja lõpuks rääkisin talle kõik ära. Ta hakkas nutma. Siis hakkasin mina ka. Ainult Anni ei nutnud, tema ainult kallistas mind. Hommikul hakkasin uuesti nutma. Ma pean selle lõpetama - see muutub muidu liiga tihedaks.

Aga nii palju on veel öelda. Kuid ma lõpetan praeguseks, pean puhkama. Kõik saab veel ühel päeval korda, ma tean seda...

23. Vanemad

Juba üleeile tahtsin kirjutada lapsevanematest (enamus me pole küll enam lapsed, aga lihtsalt vanemateks nimetada tundub neid imelik). Otsustasin mõtetel settida lasta ning nagu imeväel veeretas elu nendel paaril päeval mu ette erinevaid lugusid erinevatest lapsevanematest ja nende lastest, kes enam pole lapsed.

1. Draamakuninganna vanemad - Maie ja Valdur ;)

Võib tunduda imelik, et esimesena kirjutan just oma kalli Draamakuninganna (edaspidi nimetatud D.K.) vanematest, aga nendest kogu see asi alguse sai. Oli parajalt nõme ja masendav pühapäev, kui D.K. helistas ja enda juurde maale kutsus. Nii lõõgastavat ja toredat päeva pole ammu olnud - pildialbumid, mälestused, uudised, videod, tühja-tähja, piibelehed, julgustamine, muretsemine, siirus, vaikus, helisev naer - aitäh kullake!

Aga nüüd D.K. vanematest... No usu või mitte, aga annaksin palju selliste vanemate eest nagu tal! Ausalt on päevi, mil ma siiralt usun, et Maie ja Valduri (need teleseriaalist) prototüübiks on D.K. vanemad... Võimukas ema ja leplik, kuid samas iseteadlik isa. Lisaks kogu see fun ja huumor... No istume meie D.K.-ga diivanil ja joome kohvi... järsku tuiskab uksest sisse ta ema, isa kannul... natuke kisa ja kära ja juba on Maie ninapidi D.K. külmkapis: "Noh, te siin puhta nälgas jah?" D.K. põrnitseb altkulmu ja püüab rahulikuks jääda (usun, et minu pärast). Jooksult otsustab Maie minna kasvuhoonesse tomatitaimi istutama, D.K. kiljatab ja püüab argumenteerides oma lilletaimi päästa (mille asemele Maie siis tomateid istutama läheb). Isa Valdur on vahepeal toauksele ilmunud ja lehvitab meile rõõmsalt: "Hakkame siis minema..." Kohe on Maie platsis ja käratab: "No misasja sina siin lehvitad! Nagu noori naisi näeb, kohe lehvitama!" Selle aja peale naeran mina juba pisarad silmist välja ja tahaks Maiele kaks kätt ümber kaela panna ja öelda, et ta oli üliarmas :)

Vahel on mul õnn olnud sattuda nendega koos peole - naerukrambid on garanteeritud :D Ega Maie rumal pole, ta teab küll, et kõik ei saa ta naljadest aru, aga see-eest kõik, kes saavad, hindavad teda eriti kõrgelt. Maie jaoks pole mingi probleem on õe 60-juubelil tema eest kingitusi avada või kaarte ette lugeda... No hakkab siis Maie lugema surmtõsise häälega (olles enne õe käest kaardi ära napsanud, sest tema hääl olla lugemiseks teatraalsem): "Kallis ema ja vanaema... õnne sulle... ja.... HÄID PÜHI!" ... hetk vaikust ja kõik prahvatavad naerma... Maie itsitab: "No kust mina pean teadma, mis siia on kirjutatud, ma ju ilma prillideta puhta pime!" :D

Ja D.K. isa on fantastiline. Sellel mehel on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii pikk meel ja ta on harrastusnäitleja ja aitab kõiki lugematuid õdesid ja vendasid ja on alati olemas ja kallistab lapselapsi ja D.K.-d ja on üliarmas... D.K. on vahel nendest väsinud (eriti muidugi emast) ja tige ja kuri ja siis ma püüan talle selgeks teha, et kui väga ikka tal on tegelikult vedanud. Kui mina peaksin omale ise vanemad valima, siis võtaksin kindlasti nemad! Ei kõhkleks hetkekski... Kogu see aura, millest ka mina veidi osa saan, kui ligidal olen (Maie muretsev pilk ja "Kerli sa oled täna väga kahvatu, ega sa haige pole?") - see on võimas... Pean endale vägisi meelde tuletama, et nad ei ole minu vanemad...

2. Mitrofani isa

Mitrofani isast teisena kirjutada tundub kronoloogiliselt õige. Mitrofani lendas laupäeval Taisse talle külla. Reis algas vähelubavalt... Ta ei tahtnud minna ja oli seda reisi juba aasta edasi lükanud ning lõpuks, kui paratamatu kätte jõudis, oli Mitrofani tujust ära ja juba ette vastikust täis. Ei-ei, Mitrofani isal pole häda midagi - imetabane mees muideks. Sündinud u 70 aastat tagasi Saksamaa aadliperre, põgenenud pärast sõda Ida-Saksamaalt Berliini müüri aluse tunneli kaudu, maandunud Soome, sealt Rootsi. Insener suures elektroonikakontsernis (projekteerinud roomikhõljuki, suuri sildasid ja kõiksugu süsteeme, millest ma eriti aru ei saa), elanud sellistes Aafrika ja Aasia riikides, et külmajudinad tulevad peale... Terve elu turvameestega ringi rännanud üligalantne rahaks playboy, kes 55-aastaselt abiellus teist korda ning 70-aastaselt lahutas teist korda. 2 last. Juttude järgi geniaalse mõistusega, aga väga pessimistliku loomuga... Palavalt läbi elu armastanud Mitrofanit ja tema jaoks alati olemas olnud (Mitrofani elas teatud perioodidel tema juures). Aga kui ma mõtlen 8-aastasele Mitrofanile, kes üksipäini oma väikese kohvriga lennujaamades seikles - kaelas kett nime, sünniaja ja veregrupiga ning sandaali topelttalla sees 100 dollarit hädajuhuks, oodates lennukit et sõita Aafrika riiki, millest enamus kuulnudki pole, isa juurde, siis see tekitab minus judinaid...

Aga ühesõnaga sellest reisist. Oli siis käes aeg autosse istuda ja lennujaama sõita. Mina olin ka tujust ära, Mitrofani istub autosse ja... klõp-klõp... auto ei lähe tööle! Taibukas nagu ma olen - autol aku tühi! Sõidan oma auto hoovi, žestiga võtan pagasiruumist krokidillid ning teatan, et nüüd on aeg täkku anda :) Aednik tuleb ka appi (vabal ajal ta tegelebki rohkem autodega). Jebime, mis me jebime, aga autot me käima ei saagi. Aeg läheb... Lõpuks saab ka jonnakale Mitrofanile selgeks, et ainus lahendus on minu autosse istuda ja Tallinna tuisata... Väravast välja sõites küsin, et mis kell ta siis lennujaamas peab olema... täpselt 1 tunni pärast... Annan talda nagu segane, Mitrofani magab kõrvalistmel kui lapsuke ja ei karda üldse. Järvevana on umbes nagu alati... Mitrofani avab silmad täpselt lennujaama ees ja uus rekord on sündinud - Haapsalu vanalinnast Tallinna lennujaama - 61 minutit! Mitrofani jõuab lennukile...

Järgmisel hommikul sõnum Mitrofanilt... Sõnum on armas - ta tahab koju, igatseb mind ja ei taha seal olla... Peale seda vaikus... Saadan sõnumeid, kohale need ei lähe... Ja siis lõpuks, kui täna Pärnu sõitsin, ärkas ka Tai mobiilioperaator ja mu telefoni hakkas sisse sadama tervelt 1,5 päeva jagu sõnumeid Mitrofanilt... jeerum... nii palju "fuck-e" ja "shit-e" pole ma tema suust terve elu jooksul kuulnud, kui need sõnumid sisaldasid. Lühidalt oli ta selle pooleteise päeva jooksul 2 korda ähvardanud lennupileti varasemaks vahetada ning lõppeks veel keset õhtusööki restoranis püsti tõusnud ja minema jalutanud... Rahustasin teda nagu oskasin ja lõpuks lubas ta, et püüab olla nii kannatlik kui suudab (lisaks arvas, et tuleb koju tagasi kas siis tugevama isiksusena või hulluna) :)

See on veider - Mitrofani imetleb oma isa ja tema geniaalsust, kuid tal puudub temaga koos olles igasugune kannatus. Võibolla saan ajaga sellest rohkem sotti.

3. Minu ülemiste naabrilaste vanemad

Minu ülemiste naabirlaste vanemad on kurjad. Lapsed nutavad kogu aeg ja kui lapsed ei nuta, siis isa või ema ajab nad uuesti nutma. Minu ülemiste naabrilaste isa lööb neid ja ema ei kaitse tavaliselt. Paneelmajas elada on õudne... Ükskord ei koristanud väike naabripoiss tuba, isa karjust ja siis hüüdis nuttev poiss: "Sa ei pea kohe lööma!" Ema karjus: "Aga millal siis, kui mitte kohe... miks sa siis ei korista!" Mul on oma naabrilastest kahju ja ma tahaks nad enda juurde võtta. Naabripoiss on 9 ja naabritüdruk 2,5... Vahest on nende vanemad head ka, aga väga harva. Õnneks olen ma päeval tööl ja siis ei kuule... Ma loodan, et isa ei löö kõvasti.

4. Minu vanemad

Raske teema ja ma ei kavatsegi sellest kirjutada - kes teavad, need teavad ja kes ei tea, siis võibolla kunagi hiljem. Mäletan, kui jutustasin A-le seikasid oma lapsepõlvest... A (kes tegelikkuses on suur mees nagu karu) kuulas mind kurbade silmadega ja ütles vaid 1 lause: "Ja see peab siis olema inimese kõige õnnelikum eluetapp - lapsepõlv..." Muidugi oli seal ka palju õnnelikke hetki ja kõik need hetked on tänaseni minuga... Emadepäeval läsin isaga nii riidu, et praegu veel usun, et ei räägi temaga elu lõpuni (100% polnud seal minu süüd ja ma isegi ei vahetanud temaga ühtegi sõna). Ema on mul seevastu taevalik (kuigi ka siin võib vaielda, aga austusest tema vastu ei tee ma seda iial).

5. Poja vanemad

Kogu see viimaste päevade virr-varr pani mind mõtlema teema üle, et milline lapsevanem ma siis ise tulevikus olen - kui poja on juba suur. See on kummaline - lapsed vajavad meid, kogu nende maailm on üles ehitatud meie laotud vundamendile, kuid ühel päeval saab meist neile tüütu kohustus, keda peab taluma ning kannatama. Paratamatult toimub mingi võõrandumine ja kaugenemine, lapsed saavad ise lapsed ja kõik on olulisem, kui meie. Kas siit tulenevalt siis ka erinevate vanemate erinev reaktsioon? Tegelikkuses peaks see ju kõik olema ette teada - see on nii alati olnud ja jääbki olema. Mõni vanem suudab lõpetada sekkumise, mõni mitte... mõni kibestub, mõni pettub, mõni haletseb ennast... aga see oli ju kõik ette teada! Kui mina peaks Taisse kolima, siis ma mõistaksin ja saaksin aru, kui mu suur laps mulle külla ei saa tulla. Ta ütleks, et on palju tööd ja ma mõistaksin. Seevastu tuleksin vast ise talle külla. Poja külmkapist leiaks mind vaid eesmärgiga midagi hamba alla saada, kommenteerida ma ei viitsiks. Lapselapsi hoiaks vast ka (kui aega on), isegi teades, et kohe kui nemad suureks saavad, peavad nad mind vanaks tüütuseks, kes midagi aru ei saa ja imelikult lõhnab...

Nii palju oleks öelda veel, aga uni saab võimust.

22. Täna mõned aastad tagasi

Tulevik meelitab, olevik hirmutab, minevik ei tundu enam tähtis…

Tänasest saab homseks mitteoluline ja meelitavast homsest saab hirmutav tänane - ainult ülehomne meelitab edasi...

Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta.

30. aprill 2008

Vanus: 31

Perekonnaseis: vallaline

Lapsed: 10-aastane poeg

Töökoht: juhataja kinnisvarabüroos

Sissetulek: suhteliselt võib rahul olla

Parimad sõbrad: Merle, Anneli, Inga, Mitrofani, A
Unistus: hea mees :P

.

Äratus 6.50. Täpselt tunni pärast sõidutan poja kooli, toon ajalehed ja jõuan kontorisse jälle 1 tund varem kui peaks. Valvet maha võttes läheb näpp valele nupule ja alarm hakkab tööle... Tere ilusat hommikut! Teen kohvi, loen Äripäeva ja naljakamad kohad loen teistele ka ette. Peamise osa päevast veedan täna kontoris. Kaks korteri näitamist, kohale tullakse vaid 1 puhul. Meilid, telefonikõned. Peale tööd ostan 2 kanašnitslit ja kartuliputru. Kodus koristan. Õhtul tuleb Mitrofani madratsit laenama ning palub luba veidi mu juures pikali olla. "I need a break," ütleb ta ning viskab pikali. Hiljem topime madratsi Mitrofani autosse - mahub küll. Kui ta ära läheb, püüan talle helistada, et küsida 1 olulist asja, aga ta telefon annab kinnist - eks siis küsin teine kord. Pärast vaatan mingeid tapjaseriaale.

2007

Vanus: 30

Perekonnaseis: vabaabielus

Lapsed: 9-aastane poeg ja 17-aastane poeg

Töökoht: juhataja kinnisvarabüroos

Sissetulek: kasin

Parimad sõbrad: Merle, Anneli, Inga, Mitrofani, A
Unistus: et Margus oleks jälle endine

Olen alates märtsist juhataja. Jätsin magistriõppe pooleli, sest raha pole. Margusega on suured probleemid - ei jaksa enam. Pidevad valed ja vahelejäämised, millest me kõik väsinud oleme. Kaotan kaalu ja ei maga hästi. Süda valutab. Õhtuti ootan Marguselt sõnumeid, mida vahest ei tule terve nädal. Õnneks on poja tervis parem ja me ei istu enam kuude kaupa haiglates. Alates jaanuarist on Mitrofani peaaegu iga päev mu kõrval ja meist on saamas parimad sõbrad - tema ei saa veel ilma minu abita hakkama ja mina ei saa veel ilma tema toetuseta hakkama. PS! Ärkasin arvatavasti 6.50, sest poja oli vaja kooli sõidutada. Tööl on pinged. Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi nii raske olnud - usun, et olen selle ära teeninud.

2006

Vanus: 29

Perekonnaseis: vabaabielus

Lapsed: 8-aastane poeg ja 16-aastane poeg

Töökoht: kinnisvaramaakler

Sissetulek: kasin

Parimad sõbrad: Merle, Anneli, Inga

Unistus: et kõik kaunis edasi kestaks

Ülikooli lõpetamine. Jessss!!! Kohvik on maha müüdud ja olen aasta algusest keskendunud lõputöö kirjutamisele. Pabistan meeletult, lõpuks kirjutan töö valmis. Sootla plaksutab käsi ja hüppab heast meelest - saan hindeks "A" ning pälvin auväärt professori austuse. Lõpudiplomil ilutseb kaldkirjas "Cum laude." Mind kutsutakse erinevatesse kõrgkoolidesse edasi õppima. Lõpuaktuse ajal on poja haige (nagu kogu järgneva aasta). Margus kingib mulle rubiiniga kuldsõrmuse ja ma olen õnnelik - kõik on perfect! Ma ei jõua rõõmustada just kaua - jaanipäeval saan teada, et tal on teine. Maailm kukub kokku. Käime Krimmis, et poja tervis paraneks – ei mõju. Asun uuel kohal tööle ja minu päevad mööduvad rutiinis - ärkamine haiglas, tööle, lõuna haiglas, tööle, haiglasse, koju kassi toitma, ööseks haiglasse. Auto on Marguse käes, sest tema auto on katki. Vahele arstilkäigud Tallinnasse, laste onkoloogia, erinevad testid, poja operatsioon. Kardan kõige hullemat, sest poja hääbub mu oma silme all iga päevaga. Palju pisaraid, kedagi pole toeks. Margus räägib, et ta jääb meiega, kuid ta satub koju järjest harvem ja harvem. Mina usun. Nutan, muretsen, kardan ja usun. Ühtki lootuskiirt ei paista kuskilt ning ma tõmbun endasse. Kui kodus oleme, siis olen rõdul pikali ja kuulan Nancy Sinatrat päevade kaupa.

Mingi aeg vahepeal

Vanus: 20-30 vahel

Perekonnaseis: vabaabielus

Lapsed: kooliealine poeg ja teismeline poeg

Töökoht: eraettevõtja

Sissetulek: rahuldav

Parimad sõbrad: Anneli, Inga, Merle

Unistus: kool lõpetada ja et poja tervis oleks parem

Poja käib esimeses klassis. Mu muretsemine oli asjata – ta saab suurepäraselt hakkama. Tööle lähen ma alles lõunast. Inga peaks hakkama varsti sünnitama - nii tore, tahaksin juba ta titat näha. Poja on tihti haige ja Margus on palju Venemaal. Õhtud veedan õppides ja töötades. Mu viimane vanaema sureb – puhka rahus Mammi, ma igatsen Sind väga. Merle saab tööl hästi hakkama - ma olen tema tööga väga rahul ja Inga lahkumine läks valutumalt, kui olin kartnud. Pisikesed igapäevased mured.

.

1998 aprill
Vanus: 21
Perekonnaseis: vabaabielus
Lapsed: pooleaastane poeg ja 8-aastane poeg
Töökoht: lapsehoolduspuhkusel
Sissetulek: priisata ei saa, aga elab ära
Parimad sõbrad: Margus
Unistus: saaks kasvõi 1 öö magada
17. veebruaril sain emaks. Täpselt 1 kuu enne mu sünnipäeva ja seega tähistame 17. märtsil kahte sünnipäeva: poja 1 kuu, mina 21. Olen õnnelik, kuigi väsinud. Pärast sünnitust jään raskelt haigeks ja poja ei maga. Poja ei maga tegelikult terve aasta, aga siis ma seda veel ei tea. Tema kõige pikem uni on 6 minutit. Arst arvab, et äkki kukkumisest, kui ta sündis. Püüan kõigega hakkama saada ja abi ei küsi. Tunnen puudust täiskasvanute seltskonnast, kuid poja kõrvalt ei jõua kellegagi suhelda. Olen siiski õnnelik, et meile anti poja, siis kui teda küsisime.1996
Vanus: 19
Perekonnaseis: vabaabielus
Lapsed: 5-aastane poeg
Töökoht: Haapsalu Sanatoorne Internaatkool, juhiabi
Sissetulek: 500 krooni kuus
Parimad sõbrad: Aile (kes hiljem kolib Soome) ja Katrin (kes nagu hiljem välja tuli, polnudki sõber)
Unistus: ilus ja edukas olla
Keskkool on läbi ja kohe peale lõpuaktust pakin oma asjad ja kolime Margusega 1-toalisse üürikorterisse. Varsti saan ka töökoha ja mu elu meeldib mulle. Kõik teised on läinud kõrgkooli, mina üksi jäin siia. Kohe, kui korterisse kolime, kolib ka Marguse poeg meie juurde. Väljas ei käi, sest meil on nüüd laps. Marguse töö läheb hästi ja me kogume raha Honda Accordi jaoks.1993
Vanus: 15
Perekonnaseis: vaba
Lapsed: pole
Töökoht: õpilane Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumis
Sissetulek: puudub
Parimad sõbrad: Annika
Unistus: võib-olla uued saapad
Hakkan saama 16 ja olen täiskasvanu. Kahju, et ema minu arvamust ei jaga. Õnneks käib isa Rootsis tööl ja ema käib pidevalt Soomes. Minu juures toimuvad kolossaalsed peod. Ühele sellisele peole kutsub Annika mehe, kellest ta on huvitatud. Juhtub aga nii, et selle mehega veedan mina oma elu järgmised 15 aastat. Suhted isaga halvenevad isegi veel ja ema püüab mind Margusest lahutada – räägib, et tal on naine (mis pole tõsi!) ja et ta on liiga vana mu jaoks (tõsi, Margus on siis 25). Ma ei hooli ja teen ikka oma tahtsi – olen ju peaaegu täiskasvanu.1984
Vanus: 7
Sõbrad: Aire, Maris
Unistus: head hinded
Lõpuks ometi kooli! Ma olen nii suur. Mäletan, et on palju rahvast ja mul on peas Leningradist toodud tutipaelad. Nende peal on Nu Pogodi koos jänesega ja ma olen väga moodne. Ma ei karda. Minu pinginaabriks saab Merli (sic!), kes on sõbralik ja tore tüdruk. Meil on vana ja karm õpetaja, aga ma armastan teda.1980
Vanus: 3
Sõbrad: vend ja täditütred
Unistus: vanaaegne nukuvanker„Viüüü,“ huilgab õhusireen üle õhtuse Haapsalu ja iga kui viimane laps teab, et nüüd peab tuppa jooksma. Ei, ei mingit sõda – õhusireen tähendab, et kell on kaheksa ja lastesaade hakkab. Ma käin lasteaias – koos oma kollase koeraga, kelle nimi on Polli. Ilma Pollita ma ei julgeks. Mul pole lasteaias käterätikut, sest läksin poole aasta pealt, aga ma ei julge seda kellelegi öelda ja kasutan taskurätti. Mu isa sõidab suure rohelise leivaautoga ja see on kõva sõna. Teised ei usu mind ja ma ei viitsi tõestada. Emal on kirsipunased nahkkindad ja suur karvamüts. Mäletan neid kindaid, kui ta mu kelku veab – ikka 2 peenikest kirsipunases nahkkindas sõrme mu kelgunööri hoidmas. Ma olen suur.1979Vanus: 2
Sõbrad: ema ja ma ise
Unistada ei oska
*Algav lugu põhineb kuuldustel ja ei pruugi endas sisaldada kogu tõde.

Enamuse ajast tegelen armas olemisega. Hmm… emme käekott ja huulepulk. Olen suur ja selleks pean huuled ära värvima. Mu huulel on suur arm. Täpselt aasta tagasi (kui ma juba suur olin) otsustasin ma vankrist lahkuda ja Kaubamaja ees platsil põrgatasin ma vastu maad – mu esimesed ilusad loetud hambad tungisid läbi huule. Verd oli palju. Aga ühesõnaga nüüd olen ma tõeliselt suur ja värvitud huultega – vaja teistele ka näidata. Aga… mida mu silmad näevad! Värav on lahti… Mul on huuled värvitud ja ma olen suur ja värav on lahti - ma lähen linna! Tean teed küll, ma olen ju suur… kõnnin ja kõnnin ja kõnnin. Hästi lõbus on, vahepeal jooksen ka igaks juhuks. Ma olen juba hästi kaua kõndinud ja istun kivi otsa puhkama. Näen tuttava näoga onu ja naeratan talle. Onu võtab mu sülle ja viib mu koju tagasi. Mulle see onu meeldib, ta mängib minuga ja on tore – pärast see onu sureb ära, sest ta on haige :( Kohe kui ka teised aru saavad, et ma suur olen, lähen uuesti linna – ausalt!

21. Ma olin täna õnnelik

Täna oli nii ilus päev! Päike, soe ja üldse kuidagi mõnus oli olla. Kohe tundsin, et on hea. Isegi valu ei varjutanud mu mõnulemist.

Ma püüan teha endaga katse - täna Rakveres käies oli aega selle üle järele mõelda.

Teema sai alguse sellest, et vaidlesime Mitrofaniga tunnete olemuse üle. Püüdes oma tõdemust näitega ilmestada, palusin ma tal meenutada, millal ta viimati väga õnnetu oli. Lisaks ma isegi palusin tal püüda meenutada, kuidas see tunne oli. Mitrofani jäi süngeks - tal polnud mingit probleemi ennast õnnetuna tunda. Kui palusin tal meenutada, millal ta viimati ennast tõeliselt hästi tundis ning püüda seda tunnet uuesti tunda, siis ta ei suutnud seda teha!

Minus tärkas uudishimu. Kas me tõesti oleme sellised enesehävitajad? Suudame kaua mäletada negatiivseid tundeid ja positiivsed tunded unustame? Kusjuures ma tean täpselt, et mõni päev tagasi ütles mulle Mitrofani - ma tunnen ennast nii hästi.... Tema seda aga ise enam ei mäletanud...

Ma tundsin ennast täna terve päeva nii hästi... Praegu aga ma ei oska enam aru saada, et miks ja mismoodi ma siis mõtlesin... Miks ma ennast hästi tundsin ja kuidas see tunne oli... Jube imelik... Merka ja Anneli ütlevad mulle pidevalt - vaata ja imesta... mismoodi sina kogu aeg nii positiivne ja lõbus oled... Ükskõik, mis juhtub, sina ikka särad ringi. Ma ise küll aru ei saa - pean püüdma uuesti tänasesse päeva sisse elada - peab ju ometi olema võimalik positiivseid tundeid uuesti läbi elada!

Ok, istun autos... päike paistab, hea muusika, meeldiv seltskond, huvitavad jututeemad... tuju läheb paremaks ja nii hea on olla. Mäletan, et keeran näo akna poole, panen silmad kinni ja lasen päikesel oma põski soojendada... Olen vait ja ma naeratan. (Ei midagi!)

Ok, proovin veel... Jõuame Rakverre ja ma astun autost välja - soe õhk ( +20C) mässib mu endasse pärast konditsioneerist jahedat autot - tunnen ennast nagu lapsepõlves. Kõik sujub kenasti... Inimesed on kenad ja hoolitsevad. Hiljem Mitrofani solvub, aga see muudab mu tuju veel paremaks - sest ta on naljakas. Lohutan Mitrofanit, kui auto juurde tagasi kõnnime ja varsti naerame jälle. (Natuke mõjub)

Kundas on juba päris naljakas, ka Mitrofani pinged on langenud. Ma tean, et mul on hea olla seal naljakas linnas, naljaka maja ees. Otsime muru seest raha ja kõõksume naerda - tädid vaatavad aknast välja ja ei saa mõhkugi aru. Rebime üksteise võidu nalja teha ja mu kõht tõmbub naermisest krampi. Ma tunnen ennast terava ja targa ja eduka ja enesekindlana. Hmmm... äkki siin ongi point??? Kogu vaidlus tunnete olemuse üle sai ju alguse tegelikult samast asjast.

Äkki peaks proovima positiivseid tundeid "salvestada," et neid kurval päeval omast käest võtta oleks. Selleks aga peab püüdma suhteliselt täpselt meelde jätta tolle hetke mõtted ja põhjused - kasvõi kirja pannes. Negatiivseid tundeid pole vaja talletada, need ei lähe niigi meelest - ja kui lähevad, siis selleks, et uutele ruumi teha.

Keegi teine ei saa meid õnnelikuks ega õnnetuks muuta - tegelikult teeme me seda endaga ise. Teine inimene võib olla küll meie tunnete ajendiks, aga mitte põhjustajaks - see arusaam aitab meil võtta vastutust oma tunnete ja mõtete juhtimise eest ja toob kaasa emotsionaalse vabanemise. Me ei saa kedagi õnnelikuks teha, küll aga saame ise õnnelikud olla.

Aga...

...miks on siis nii raske kogeda uuesti juba läbitud õnne ja miks on nii lihtne uuesti kogeda vana muret? Miks on nii lihtne õnneliku inimese tuju rikkuda ja nii keeruline õnnetut inimest naeratama panna? Miks inimesed räägivad kui õnnetud nad on ja kui muret pole, siis on pigem vait? Kas inimesed naudivad muretsemist? Kas sa olid õnnelik, kui sul hetkel ühtegi probleemi ei olnud lahendada? Mis on õnn? Mis muudab su õnnelikuks? Kas sa arvad, et tead seda või tead seda kindlasti, sest oled kogenud? Mida sa teed selleks, et ennast õnnelikuna tunda? Kas sa tunned kedagi, kes on õnnelik? Kas sulle tundub, et sinu õnnest on puudu vaid 1 asi?

20. Masendav elu

19. Pariis, Pariis ehk realiseeritud unistused

Veebruar 2008

Poja sünnipev tulemas ja vaja kingitust. Ei tea kust, tuleb mulle mõte reis kinkida. Pärast tuliseid vaidlusi ja arutelusid jõuame kokkuleppele - Pariis ja Disneyland. Poja tahab küll minna kangekaelselt Louvre`i, kuid mina jään Disneylandile kindlaks ja lapsevanema õigusi ära kasutades loen meie arutelu lõppenuks.

Märts 2008

Surfan ja otsin meelepärast paketti. Lootuse kaotanud, võtan ühendust reisikorraldaja Kairega ning sellest hetkest alates hakkavad unistused realiseeruma.

Üks reisi saatust mõjutanud sündmus mahub veel märtsi - lennujaamas selgub, et minu lend Stockholmi on edasi lükatud 2 tundi. Ilma autota ja lennuni 4 tundi, helistan A-le (võiks ju kohvi juua ja juttu puhuda). Ta telefon annab kinnist ka pärast 6. proovi ja siis ma taipan - helista Efkale! Efka vastab juba esimesel korral ja 10 min pärast sõidame me tema juurde kohvi jooma. Üritus päädib sellega, et Efka otsustab meiega Pariisi kaasa tulla - juhuuu!

14. aprill 2008

Mobiil hakkab äratama 4.30... Olen magada saanud täpselt 2 tundi, kuid asjad on nüüd vähemalt pakitud. Nagu kokku lepitud, sõidan täpselt kell 7.00 Efka hoovi - et lennukasse minna. Tuppa jõudes valitseb seal täielik kaos... Kõige selle keskel jõuab ta mulle veel kohvi teha, viimase 2 nädala sündmused ära rääkida, lapsega riielda, asjad ära pakkida, dušši all käia ning lõpuks, kui joostes taksosse jõuame, on kell 7.45... Ma ei näita välja, et hakkan närviliseks minema. "Mu telefon!" karjatab Evka ja annab taksojuhile kiire korralduse tagasi sõita... Õnneks taipan ma talle helistada ja selgub, et telefon on ikka ilusti kaasa pakitud. Lõpuks jõuame siis lennukasse, kiire check-in ja niimoodi me siis tormame - 2 last, 1 suure kõhuga rase ning mina... tehes lärmi, nügides inimesi ja tekitades segadust... uuuuh... napilt jõudsime... ah, mis napilt, just öeldi ju, et lõpetatakse registreerimine lennule Tallinn - Vilnius... täpselt jõudsime, mitte napilt :D

Vahepeale Vilniuse umbkeelsed ametnikud ja natuke kirumist ning pärast 3-tunnist lendu olemegi Pariisis. Mis olemegi Pariisis - halloooo..... me oleme PARIISIS! Naeratan totakalt omaette ja püüan aru saada, et ära tegime! Foorumitest kaasas peotäis õpetusi ja kogemusi, suundume bussile, ostame hingehinnaga piletid ning Opera juures maha tulles peame ainult 1 korra teed küsima, et metroopeatus üles leida. Kõrvalt vaadates oleme nähtavasti päris naljakas kamp - lisaks meie inimkoosseisule ka 4 suurt kohvrit ning pisemaid kotte (Efka sa oled ikka armas :) Metrooülemalt saame kohe prantsuse keeles sõimata - kuulame seda sõnadevoolu oma minuti, aga õnneks ei saa miskit aru. Ma hüüan mikrofi: "Fuck you too!" ja hakkame kohvreid trepist alla tassima... õnneks siis me veel ei tea, et see on alles algus. Lõputud trepid ja ei ühtegi lifti ega eskalaatorit. Üritan olla vapper transamees, kuigi mu jalg on halb ning teeb põrgupiina, aga lapsed ju ei jaksa ja Efka on rase! Lõpuks leiame üles oma kesklinna hotelli, mis tegelikult on Operast 10 min jalutuskäigu kaugusel (oleks me seda teadnud enne trepisaagat).

Administraator on piltilus prantsuse noormees, kes viitsib mu naljade peale naerda. Tuba on imearmas ja puhas, Efka küll saab hiljem duššist jagu aga see tehakse silmapilkselt korda. Elevalt hakkame õhtusöögiks riideid valima kui kostub Efka karjatus - avanud kohvri, avastas ta, et on kaasa võtnud vale hunniku riideid. Eelmisel õhtul koristas riidekappi ja sorteeris siis riided 3 ossa: Pariisi kaasa, kappi tagasi, prügikonteinerisse. No loomulikult võttis ta kaasa asjad, mille oli plaaninud ära visata :) Lohutan teda, nagu oskan ja luban oma riideid laenata (mõõdud on meil ikka väga erinevad, aga parem ikka kui ei midagi :D ).

Juhuslikult satume Itaalia restorani, kus omanik Giovannist saab meie esimene sõber Pariisis. Külluslik õhtusöök, mis kulmineerub põleva magustoiduga, lõpeb 120 eurose arvega... Giovanni hüüab meile veel ukselt järgi, et paneksime hästi soojalt riidesse, kui Eiffeli läheme...

Oo... Eiffeli torn... "Nii ilus, nii äge," rõõmustame pilte tehes. Just algab ka valgusemäng (hiljem kohalik Grigorio räägib mulle, et see lisavalgustus paigaldati milleeniumiks). Pikad sabad, palju trügimist ja kooooohutavalt külm... jaa, on küll ilus vaade, aga vaimustuses pole me keegi. Kui öösel hotelli tagasi jõuame, värisen ma ikka veel üle kere ja jään momentaalselt magama.

15. aprill 2008

Kell 7.00 lahkume hotellist, et jõuda Cityrama Disneylandi bussile, mis väljub kell 8.00. Ilus administraator jookseb meile uksele järgi ja surub igaühele pihku 1 croissianti... närime metroos oma saiu ja jõuame 30 min liiga vara kohale. Saame aru, et liigelda Pariisis on imelihtne, metroo käib tihti, peatused on igal nurgal - pole mõtet pabistada. Bussis jääb mulle silma imelik asi- ainukesed lapsed 2-korruselises bussis on meie omad - ülejäänud on kõik täiskasvanud. Naerame veits nende üle sellepärast ja hakkamegi sõitma. Buss sõitis läbi kõigi oluliste vaatamisväärsuste eest ning kell 9.00 oleme Disneylandi parklas. Aga loomulikult avatakse park alles kell 10 ning seetõttu suundume kohalikku rongijaama hommikusöögile.

Peas kummitavad hurjutussõnad mahajääjatelt - lähete Pariisi 4 päevaks ja 2 sellest olete Disneylandis, hullud! Arutame, et kui seal ikka jama on, siis käime ka stuudiotes samal päeval ära ning rohkem tagasi ei tule. Nii, kell on 10, läbime väravad ja jääme suu lahti ringi vaatama.... jeerum kui ilus siin on! See pole mingi lõbustuspark, ah mis vahet, siis on nii hea olla.

Satume täiesti juhuslikult Lumivagekese majja - pannakse meid rongile ja sõit läbi muinasjutu algab. Poja, kes algul ei olnud sellest plikadevärgist huvitunud, ütles hiljem, et see oli kõige õudsam tondimaja, kus ta käinud on :) Ja siis läks lahti - ma ei ole midagi nii lahedat enne näinud. Erinevad muinasjutud, erinevad linnaosad, kus kõik on viimse detailini paigas - ka taimestik ning töötajad... Pardilinn, Alice Imedemaalt, Kariibimere piraatide saar, Indiana Jonesi küla, Discovery linn, Westerni maailm, kõik oma atraktsioonidega... Atraktsioonid on sabas seismist väärt - näiteks Phantom Manori tuur oli oma kummituslikus õuduses nii ilus, et pisar tuli silma. Park on puhas, töötajad sõbralikud, inimesed kannatlikud, kõik sujub... see tekitab hämmastust, kuidas kohas, kus korraga on nii palju inimesi, et mõnda kohta saamiseks peab sabas seisma paar tundi, sujub kõik kuidagi kenasti - ei mingeid segadusi, ega närvilisust. Õhtul pärast muinasjututegelaste paraadi, on meil veel jaksu Pardilinna tänavatel shopata.

Ainult, et väga külm oli. Mul olid kogu aeg kindad käes ning manitsesin teisi (eriti oma last), kindaid kandma ja sooja mütsi pähe panema... Kaebustele, et palav on, jäid mu kõrvad kurdiks... Lõpuks mõõtis mu andekas poeg oma telefoniga õhtutemperatuuri ja teatas, et väljas on 20 kraadi sooja ja tema jopet selga ei pane! Õhtul hotellis sai müsteerium muidugi lahenduse - ma olin kõrges palavikus ja sellest ka need värinad...

Ahjaa, selline lugu juhtus ka. Lapsed ronisid "Amazonase" kallastel ja mina istusin kivi otsas nägu päikese poole. Minust jalutasid mööda kapten Konkskäsi ja Peeter Paan! Viimane sikutas Konkskätt varrukast, näitas näpuga minu poole ja hüüdis: "Vaata, merineitsi!" Mina olin muidugi äraütlemata meelitatud ning Peeter Paan on üks äraütlemata kena inimene ;)

16. aprill 2008

Kogemustega disnitajad, nagu me juba olime - jõudsime seekord bussile täpselt kell 8. Enam me täiskasvanud reisijate üle nalja ei visanud, sest kohati olime meie pargist suuremas vaimustuses, kui lapsed :) Kogenult seadsime sammud kohe raudteejaama puhvetisse, kus meie kirev seltskond lõbustas kõrvalistujaid terve tunni. Kenade inimestena piletiraha küsima ei hakanud. Sättisime ennast minekule ja seal ta oli - Disney stuudio... wow... Mitte enam nii ninnunännuline, nagu park, aga piisavalt huvitav. Kuna erinevates stuudiotes toimuvad showd on kellaajalised, panime paika programmi ja sattusime kohe autodroomile. Tohutu suur tribüün täitus inimestega ning siis see algas... Ma tabasin ennast kohati istumas suu lahti - see oli ülivõimas! Kui iganes sa sinna satud, ära jäta neid showisd vaatamata, need on planeerimist väärt.

Edasi otsustasime "rahulikumalt" võtta ning sättisime ennast trammituurile. Ei osanudki midagi oodata... Algus oli armas - erinevad rekvisiidid filmidest, nende toimimispõhimõtted... Trammituur aga kulmineerus vihmasajust, tormist, veeuputusest ning plahvatustest osavõtmisega - jälle pidin tõdema: "Midagi nii vägevat pole ma enne kogenud!" Lisaks veel ekskursioon katastroofijärgses Londonis.

Vahepeal tegin mina lastega (sest rasedaid sinna ei lastud) paar üli-kiiret-õudsat-ülepeakaela-sõitu ning siis läksime kinomaagiat vaatama. Ma ei taha nende inimeste üllatust ära rikkuda, kes seda otsustavad vaadata - selleks ütlen ainult ja järjekordselt: "Super!" Oi ja Hollywood Tower.... Seal me käisime pojaga kahekesi - Efkat ei lubatud ja Maiken ei julgenud. Kui me siis kottpimedas "liftiga" hotelli 12. korruselt alla kukkusime ja jälle üles sõitsime ja jälle kukkusime... no see ikka oli õudne küll, aga hästi mõnus ka - arvan, et tean nüüd, mida benji hüppajad tunnevad :) Pärast saime särgi "I survived" ja olime hirmus uhked (ma pean sinna veel minema :)

Lisaks sattusime veel Armageddoni filmi venelaste kosmoselaevale, millega läbisime kohutava asteroidide saju ning mis kulmineerus plahvatusega ning veepritsimisega, mis mind aga niimoodi ehmatas, et ühele itaalia teismelisele peaaegu kaela kargasin :)

Päev sai taaskord liiga ruttu läbi ja veidi kurvalt läksime bussi peale. Siia peame me tagasi tulema, oli meie kõigi nelja (võibolla ka viie, kui arvestada ka titat Efka kõhus) ühine otsus.

17. aprill 2008

Meie esimene hommikusöök hotellis. Teised päevad lahkusime liiga vara. "Kohvi ja sigarett," ütles Mitrofani prantsuse hommikusöögi kohta enne tulekut :) Ei olnud nii hull, pakuti ka muna ja krõbuskeid ja jogurtit ja mahla :) Ja loomulikult kohustuslik baguette!

Efka nõustus lõpuks võtma valuvaigistit (tita tegi puusadele haiget) ja seadsime sammud linna. Triumfikaar - jaa ilus. Jube tuuline, nii tuuline, et ei saa eriti ringi vaadatagi, siis Champs Elysees oma äridega ning lõpuks Louvre. Ka seal oli nii tugev tuul, et meie suud-silmad-kingad-kotid olid pidevalt liiva täis :) Lõpuks jalutuskäik Rue de Rivolil - lugematud kingapoed ja lõputu vorstiotsing (Mitrofani palus omale vorsti tuua). Jaa, Pariis on ilus - küll räpane ja närviline, kuid siiski ilus. Liiklus on kohutav - jalakäija pole keegi ning ülekäigurajad on selleks, et neid kasutada, kui ühtegi autot silmapiiril pole (huvitav, kui palju seal liiklusõnnetusi toimub?).

Päeva lõpetasime Giovanni juures, kus pakutakse imehead veini.

18. aprill 2008

Viimane päev Pariisis. Otsustame vältida kohutavaid Opera metroopeatuse treppe ning sõita metrooga Garde Du Nordi rongijaama. Meil oli absoluutselt õigus - ei ühtegi treppi! Lisaks paneb meid hämmastuma tõsiasi, et kogu reisi hotellist lennujaama teeme me 1 euroga... jeerum, see ei saa tõsi olla, ma ju lugesin enne reisi foorumitest, et Pariisist välja sõitvad rongid on kallid. Aga mis parata :) Vurame rongiga otse meie terminaali ja seal on juba loomulikult eskalaator. Kohvrite tassimisest pääsenud! Reis 1 euroga - või kas ikka oli? Hakkame jaamast välja minema, kui sõbralik prantslane meid enda juurde viipab - teil suured kohvrid ja suur kõht, tulge, ma teen teile värava lahti. Siblime kogu kambaga viipaja juurde kui ta ütleb: "Teie pilet palun!" Ulatan talle meie eurose metroopileti ja tema raputab pead: "Ei, ei, see on Pariisi-sisene pilet, see ei sobi!" Hämmeldunud küsimusele "What we should do now?" , järgneb lakooniline vastus: "I don`t know." Vaatan noormehele otse silma sisse ja küsin, et kas teisepool seda väravat on lennujaam, vastuseks saan peanoogutuse. Siis teatan oma kõige õnnetuma häälega, et meil on vaja sinna saada ja tema lausa peab meid selles aitama. Järsku süttib ta silmis tuluke ja ta teatab, et võib meile piletita sõidu eest trahvi teha, siis saame minna. "Ää, kui suure trahvi?" "Twenty five euros," teatab ametnik rõõmsalt. Minu huulilt kostub tahtmatult: "Oh fuck, it`s hundred euros!" Kutt hakkab itsitama ja võtab kõigi nelja inimese eest kokku 25.

Lõpuks check-in... saba on kohutavalt pikk, kell läheb, tööd teeb 1 inimene ning asi ei edene. Avastame enda jaoks rasedaga reisimise eelised - meid viibatakse järjekorrast ette :) Kohvrid antud, teatab tüüp, et teie lennuk Vilniusesse läheb 2 tundi hiljem... aga kuidas? me peame ju Tallinna lennukile jõudma! Ei tea, eks Vilniuses kuulete...

Märkame tuttavaid nägusid, kes meiega sama lennukiga olid saabunud. Kõik on mures, kas ikka saame koju. Helistame leedukate lennufirmasse, ütleme, et meid on siin vähemalt 10 inimest... vastatakse, et kui nii palju, siis lennuk vast ootab ära...

Lõpuks tuleb lennuk ette, me ei viitsi järjekorras seista - istume parem, lahendame ristsõnu ja jälgime silmanurgast, millal saba lühemaks jääb... Aga saba ei jää lühemaks, midagi on siin kahtlast... kummaliselt tõmmud inimesed tulevad muudkui ja seisvada sappa - palju sinna Vilniusesse neid inimesi ikka sõidab... Jooksen lennuväravasse ja loomulikult - neid on seal kaks: 1 Vilniusesse ja teine Madridi! Jooksen tagasi haaran koti ja lapsed ja Efka ning lidudes lennukile... 1 pruunsilm jookseb meile vastu: "Kas teie olete need ja need?" hüüab ta meie nimesid paberilt veerides... "Me oleme Teid juba 2 korda valjuhääldist kutsunud, kus Te ometi kadusite?" Noormees saadab meid joostes lennukile ja vastuseks minu küsimusele, et kas te kutsusite meid prantsuse keeles, noogutab ta iseenesestmõistetavalt...

Lennukis selgub, et seal on oma paarkümmend inimest, kes Tallinna lennukile peavad jõudma ning piloot võtab ühendust teise piloodiga... Minu ees istuvad 2 imearmast eesti prouat, kes paluvad mul tõlkida kõik, mida kuskil öeldaks, eesti keelde. Minu kõrval istub ukrainlanna, kes palub mul kõik tõlkida vene keelde. Stjuuardess teeb minust oma usaldusaluse ja edastabki teated isiklikult mulle, mida ma siis tõlgin ja teisele muretsejatele edasi saadan. Kohe lennu alguses selgub, et kogu söök, mis lennukis on, on 5 võileiba... saame pojaga 2 viimast ja ülejäänud seltskond kannatab korisevaid kõhtusid - 3 tundi lennujaamas ja 3 tundi lendu. Lõpuks maandume ja meile teatatakse rõõmusõnum, Tallinna lennuk ootab meid! Yess, hüüavad eestlased ja plaksutavad käsi. Inimesed, kes peavad jõudma Kiievi ja Riia lennukile, tahavad ka häid uudiseid, kui stujuuardess laiutab käsi ja ütleb, et nad võtsid ühendus ainult Tallinna lennukiga.

19. aprill 2008

Mõned minutid peale südaööd keeran oma korteriukse lahti, kallistame pojaga koos kassi ja poeme voodisse.

Lõpetuseks jõuan veel mõelda, et Pariisis võid sa ju käia, aga Disneylandis sa pead ära käima! Alles siis saad aru, millest ma siis sonin :)

18. Mis siis vahepeal juhtunud on?

Möödas jällegi 2 kuud ja lisandunud pole ühtegi rida. Viimane aeg ennast käsile võtta ja teada anda neile, keda huvitab :)

Mis siis sellest ajast on meelde jäänud?

Veebruaris kindlasti töö - olen ikka enda üle päris uhke ;) Uskuge see kõik on tulnud raske töö ja vaevaga ning tihti on naeratuse taga peitunud hirm ning kõhklused. Olen püüdnud nii kangesti ja järgnenud tunnustus oli hädavajalik teadmaks, et olen õigel teel. Aitäh kõigile, kes toeks on olnud ning kellel on selles suur roll.

Märtsi märksõnaks on kindlasti Vemdalen. Need armsad reisid Rootsi, mis peidavad endas alati midagi uut, palju mõtteid, õnnetunnet ning üksildust, siirast imestust ja imetlust, aga alati ka tiba solvumist vastukaaluks heaolule.

Minu jaoks, kes ma terve elu Lääne-Eesti "soos" :) olen elanud, on mägedel alati mingi eriline mõju - nad teevad mind õnnelikuks oma lõpmata iluga, kuid samas panevad tundma ennast väikese, üksiku ja tühisena - pisitillukese täpikesena kõige selle keskel.

Nalja sai muidugi ka - enamuse aja minu (mägede võhiku) üle. Esiti olid suurimaks naljaks minu talveriided... Minu ilus karvase kapuutsiga jope ja Merka poest ostetud suusapüksid... Pärast seda, kui ma olin oma talveriideid ja matkasaapaid üldiste naerupahvakute ja kaastundlike muiete saatel kõigile demonstreerinud, otsis Göran keldrist välja oma abikaasa talvevarustuse (õnneks oleme peaaegu sama kasvu - tema küll oma 20 cm minust lühem). Sedasi ma siis asusingi teele - seljas Ulla tohutu suusakostüüm ja lumepalle meenutavad labakud, jalas Mitrofani kadunud vanaisa saapad ja peas Pierre vana mootorratta kiiver... Teate, ma tean nüüd täpselt, mida tunnevad väikesed lapsed, kes on liiga paksult riidesse pandud ning käivad käed laiali ja kõrvale vaatamiseks peavad keerama kogu keha :)

Kuidagi vinnasin ma ennast selle lumesaani peale ja sõit läkski lahti. Keha harjus riiete suurte kabariitidega ning külm näpistas põsesarnasid. Aga sellele ma ei mõelnud üldse, sest kõik oli nii ilus... Valge lumi igal pool - nii kaugele, kui silm ulatub. Selline õnnis tunne - maailm on üks pagana ilus ja elamisväärne koht... kuni NÄTAKI! sõitsin ma läbi lumelahangu ja hambad lõid sellise pauguga kokku, et hetkeks arvasin, et kui suu lahti teen, siis need ka riburadapidi sealt välja kukuvad.

Elu õpetab, edaspidi olen ettevaatlikum. Õhtuks jõudsimegi mägionni... jeerum kui ilus siin on. Potsatan saanilt maha ja asun rõõmsalt ümbrust avastama. Maja taga on jõgi ja kosk! Hakkan jõe poole paterdama, jõuan veel Pierre`le ja Mitrofanile hüüda, et tunnen nagu oleksin ekspeditsioonil Anktarktikas ja imiteerim skafandriga kosmonauti (liikuda on ikka veel erakordselt ebamugav) kui järsku - blumm... olen ja nabast saadik lumme vajunud. Edutud katsed lumest välja saada lõppevad vaid minu suurte naerupahvakutega, sest need kadunud vanaisa saapad ei taha kuidagi koostööd teha. Lõpuks tiris Mitrofani mu välja ja käskis edaspidi kõndida vaid saanijälgedel, sest lumi on liiga pehme... taevas halasta! Alles siis ma sain aru, et lumi ongi üle 1,5 meetri paks ja need väikesed puud ümberringi on tegelikult puuladvad... Natuke õudne hakkas ja järgmisel päeval koske vaatama minnes, liikusin jõe ääres siis roomates nagu soomepoiss sõjas :D

No ja meie romantilised õhtud mägionnis... Kasuta nüüd kogu oma kujutlusvõimet ja mõtle kaasa... üksik mägionn keset lumiseid mägesid, kaminas praksuv tuli, kümned põlevad küünlad, pliidil maitsev õhtusöök ja soojas aluspesus ning tohutute saabastega mehed esitamas mulle popuriid Eurovisiooni lauludest koos meeleolukate tantsuliigutustega... "Aaaaai laaaav JuuuuuroP" Hahaa... Juba ainuüksi selle nägemiseks tasus siia sõita.

Kell läheb, õllekott tühjeneb ja väsimus on oma töö teinud. Istume ümber laua, vaatame küünlaleeki ning räägime vaiksemalt. Pierre üritab mulle selgeks teha, et ma olen Gena Davise nägu... no mida veel! Kahjuks ei taipa ma küsida, et kas see on hea või halb... Mitrofani räägib mulle õuduslugusid loomast, kes elab mägedes ja öösel ringi käies inimesi sööb... Vaatan aknast välja, kuu on värvinud lume sinakashalliks ning silm seletab kahtlaseid varje. Püüan mitte mõelda, et pean veel välja vetsu minema ning suures pabinas unustan ka selle koletislooma nime. Hiljem ristin selle looma oma peas Volfmariiniks. Igatahes saab Mitrofani oma karistuse, kui ma ta keset ööd voodist välja ajan ja ennast vetsu palun saata... ta küll poriseb saapaid jalga pannes, et see koletis ei tee mulle midagi, kuid lõpuks ootab kannatlikult kemmergu ukse taga ja tagasi onni jõudes (pärast minu spurti, sest ma tõesti nägin silmanurgast volfmariini), isegi naeratab.

Selle õhtu ja kojumineku vahele mahub veel hullumeelne shoping ning Sundsvall, suur solvumine ning palju pisiasju. Tegelikult oli mõnus kordaläinud puhkuses (kui nüüd see suur solvumine välja jätta).

Laevale läheme vaikides ning oma mõtteid mõlgutades. Ma ei tea miks, aga laevad ei meeldi mulle (tegelikult tean ju küll). Iga kell valiksin reisimiseks lennuki, aga vahest ei saa teisiti. Rootsi minnes lennuk hilines 2 tundi, aga see andis mulle jällegi suurepärase võimaluse Efkaga aega veeta ning ta oma järgmisele tripile kaasa meelitada - saatus :)

Laeval olen ma erakordselt õnnetu - nagu alati. Ostan uue lõhna ja pudeli portveini. Aga vaata kus ime! Paar kajutit meie omast edasi reisib A Stockholmi kruiisilt tagasi ja paar kajutit tagasi reisib Efka kallike! See on juba midagi... Laevatäis kalleid inimesi :)

Ahjaa, sünnipäev oli ka seal Rootsis - aitäh kõigile, kes meeles pidasid :)

17. Mõtelda on mõnus

Nonii, pea 5 nädalat ja ei ühtegi blogi... Kas uusaasta lubadus läheb vett vedama? Mine tea, võibolla läheb ka, ma ei hooli eriti praegu.

Mõtelda on mõnus ja kirjutada on mõnus, aga kuna blogile on tekkinud lugejad, siis ma tunnen, et ei suuda alati vabalt kirjutada - tsensor hakkab tööle ja see on halb. Püüan siis võimalikult aus olla nagu tavaks saanud ja mitte mõelda nii palju tagajärgedele :)

Olen olnud kõik selle vahepealse aja väga haige. Lõpuks leidsin mehe minevikust, kes kirjutas mulle peotäie retsepte ning nagu imeväel hakkas tervis tagasi tulema. Et võib nagu järeldada, et kui su minevikus pole olnud meest, kes on juhuslikult arst, et siis sure või maha :) Ega ma päris terve veel pole, kuid peale esimest ravimite võtmise korda tundsin küll ennast nagu uuesti sündinu - panin Bee Geesi üürgama ja koristasin kodu, energia ajas üle ääre ja kuskilt ei valutanud - imeline tunne. Nii õpimegi siin elus lihtsaid asju hindama.

Samas olen pidanud seetõttu palju mõtlema, veel rohkem kui tavaliselt, sest arvuti oli töövälisel ajal välistatud ning televiisorit pole ma kunagi armastanud vaadata. Siis ei jäänudki muud üle, kui lakke vahtida ja mõelda.

Astusin enda sisemaailma suunas sammu lähemale ja õppisin ennast tundma uute külgede pealt. Nägin, et ma olen tegelikult natuke teistmoodi, kui olin arvanud. Ega ei ole muidugi meeldiv avastada, et olen "klammerduja" ning "ilustaja" ja seetõttu tunnen ennast hetkel nagu vette visatud kass.

Suureks üllatuseks olen avastanud, et ma ei allu mitte mingisugusele survele. Vastupidiselt, hakkan kohe vastu võitlema nagu võitleks elu eest. Tahad minust lahti saada, siis sunni mind enda juurde tulema, endaga olema ning lisaks süüdista mind selles, et ma ei hooli piisavalt, õpeta mind ja tõrele. Tegelikkuses ju ilmselge - see ei meeldi kellelegi. Aga olen ka ise olnud see sundija, see anuja ja paluja, kuid siis paistavad asjad teistmoodi. Kuidas siis ometi mitte teha ilmselgeid vigu? Kuidas küll teha südamele selgeks tõe ja õiguse (vahest ka õigluse) piirid? Ma ei tea, ausalt.

Mõni aeg tagasi käisin A-l külas, ta oli haige ja vajas mind. Olime siis koos tema voodis selili üks ühtepidi ja teine teistpidi (mina ju ka valudes ja haige), temal pea padja peal, minul jalad tema pea kõrval padjal, vahtisime lakke ja arutasime ilma asju. Järsku ütles A, et kogu see jutt, et ma usaldan inimesi, on üks loll jutt ja tegelikult ma ei usalda kedagi! Ma tõusin küünarnukkidele, vahtisin teda suu ammuli ning asusin kohe vasturünnakule: ma räägin kõigest, vastan ausalt küsimustele, minu elu on kui avatud raamat! A hakkas naerma ja küsis, et kas ma ikka ise ka aru saan, kui naeruväärselt see kõlas. Ja takkapihta lisas ta, et tegelikult olen ma kõige mitteusaldavam inimene üldse, sest ma teen seda kõike näitliku usaldamise varjus. "Essugi sa kedagi usaldad, sa loodad ainult iseendale ja oma asjadest räägid sa valikuliselt!"

See on imelik, et ma viimasel ajal just A-ga keerulisi asju arutan. Ta võib olla samal ajal täielik taktitundetus või siis kõige ilusamaid asju ütlev sõber. Kuid eelkõige on ta mu sõber ja ma ausalt usaldan teda, täpselt nii palju kui ma saan, sest tal oli õigus, igal usaldusel on piirid. Mõnda inimest usaldame rohkem, mõnda vähem, täielik usaldus on kõigest illusioon.

Olen seda blogi juba 3 õhtut kirjutanud ja see on vist tiba heitlik - killukesi erinevatest päevadest, erinevatest tunnetest ning erinevatest läbielamistest. Ma soovin siia kirjutada, et tahaks ära kaduda, sest tunnen, et ei saa hakkama, aga ma ei saa kirjutada, sest siis ma paneksin kellegi muretsema. Kõik ju teavad, et mina saan hakkama. Kõik on kontrolli all, homme jälle sadulas!

Ma ei kirjutagi praegu rohkem, teen veel veits tööd (asi, mis mul viimasel ajal päris hästi välja tuleb :) ja siis lähen magama. Vast homme jälle...

16. Tubli poja ;)

Idast läände, põhjast lõuna
mõne tunniga võib jõuda.
Palju metsa, järved-jõed,
vahel harva mõned mäed.

Kokku miljon inimest,
aga pole hullu sest,
oma kroon ja oma keel,
kindel tugev eesti meel!

Minu kodu Eestimaa,
ilma koduta ei saa!
Kodu see on sõbrad, pere,
kellel hüüda soojalt: "Tere!"

Kevin Mardiste 2008

15. Abi

Ausalt öeldes on minu meelest aidata kergem kui abi vastu võtta. Ma võin garanteerida, et kui ükskõik kes abi vajab/palub, ma aitan alati nii nagu saan ja oskan. Paar korda elus olen pidanud ka abist ära ütlema ja siis olen pikki nädalaid sellepärast põdenud.

Enne praegust elu oli lihtne - vahest ma olingi nagu ringikõndiv abi :) Kellel aga mure oli, ikka küsiti abi - kasvõi paluti ennast ära kuulama. Kus aga nägin, et saan aidata, seal ka aitasin - alati ei ole vaja küsimist oodata. Ükskord näiteks panime Ingaga Merle köögimööbli kokku, sest Merle oli tõesti hädas - keegi ei osanud seda kokku panna! Me lihtsalt läksime sinna ja panime selle pagana mööbli kokku - pärast olid küll villid peos (meil akutrelli polnud), aga kui Merle õhtul töölt tuli, oli mööbel täies hiilguses seinal ja on seal tänapäevani :) Sain selgelt aru ka sellest, et vahest tuleb aidata nii, et tegu abina välja ei paistaks. Õhtusöögid meil, kui heal sõbral nappis raha, talveriided, tolmuimeja - mis iganes... Oma äri tõi piisavalt sisse, et jätkuks mulle ja ka teistele - tuleviku pärast ma ei muretsenud.

Mulle meeldib aidata, aga ma ei tulnud kordagi selle peale, et ise kelleltki abi küsida ja ega polnud erilist tarvidust ka. Häbi on tunnistada, aga ma ei oska abi paluda, veel vähem oskan abi vastu võtta.

Mäletan, kui poja sündis ja ma olin 40-kraadises palavikus kodus... Minu ainus mure oli, et kuidas söök valmis teha ja toad koristatud saab... Arvan, et isegi mu ema ei tea siiani, kui suures hädas ma olin (poes oli vaja käia, lapse eest hoolitseda, suur poiss oli ka siin - tema vajas hoolt), kedagi abiks polnud, keegi abi ei pakkunud ja ega ma ei palunud ka... Usun, et tugevad pole need, kes suudavad aidata, tugevad on need, kes suudavad vajadusel ka abi paluda.

Ühesõnaga avastan ma ennast praeguses elus järjest rohkem olukordades, kus mulle pakutakse abi. Mõõtmatu on muidugi abi, mis ma olen viimase kahe aasta jooksul oma sõpradelt saanud - need lõputud telefonikõned ja käehoidmised - Te hoidsite mu sihi selgena! Ma tean, et ka Teil ei olnud kerge harjuda uue minuga... Anneli isegi ükskord ütles, et millal see vana Kerli tagasi tuleb, et ta igatseb teda... Usun kullake, et tänaseks on ta peaaegu tagasi :)

See on selline "hingline" abi, mille vastuvõtmisega pidin õppima toime tulema. Aga sootuks teine on lugu materiaalse abiga. Loomulikult on iga materiaalses abis ka hingeline, kuid selle vastu võtmiseks sa pead füüsiliselt käe välja sirutama...

Siiani olen suutnud abidest kõrvale laveerida - pakutakse ikka, kui nähakse, et abi vajan... Ma saan aru, et tegelikult solvan oma keeldumisega pakkujat, aga ma ei oska teisiti. Paar kuud tagasi olin omadega ikka päris jännis... Olin plank, mis plank - kõik säästud olid nullis ja palgapäeva isegi ei paistnud veel. Pidasin vargsi plaani, et mis ettekäändel poissi ema juurde sööma saata... Ühel õhtul aga, kui oma jalutuskäigult koju jõudsin, leidsin oma pükste tagataskust päris suure summa raha... Siis meenus, et Mitrofani oli seal midagi suterdanud, aga siis arvasin, et ta niisama veiderdab. Seda raha peos hoides... ma ei tea... ühelt poolt olin äraütlemata rõõmus - pean palgapäevani vastu, teiselt poolt aga... Ma olin ju talle korduvalt öelnud, et ma ei võta ta raha! Aga mis õigusega kahtlen mina tema abi siiruses? Ma ise olen ju tema moodi käitunud kordi ja kordi. Igatahes ma seda raha tagasi ei viinud, tänasin teda ja lubasin endale, et mõtlen selle üle...

Mida ma siis õigupoolest kardan? Kardan nõrgana näida? Kindlasti mitte, mulje jätmise pärast pole ma kunagi muretsenud. Kardan, et pean vastuteene tegema (minu lemmikütlus "Tasuta on ainult juust hiirelõksus")? Kindlasti mitte - mulle ju meeldib teisi ka aidata. Aga mis see pagan siis on???

Nii tobe, kui see ka ei tundu - ma kardan, et aitaja arvab, et ma kasutan teda ära. Kardan, et öeldakse jälle (nagu on tehtud palju kordi): "Küll on kerge olla ilus naine." Kardan, et minu avameelitsemist peetakse lihtsalt vahendiks lahedama äraolemiseni jõudmiseks. Ma annan endale täiesti aru, et sellise avaldusega solvan ma kõiki, kes mulle siiralt oma abikätt kunagi on pakkunud, aga ma püüan seletada, miks on nii raske vastu võtta abi... asi pole üldse Teis, asi on ikka veel minu haiges hinges... Ja ma hindan igat pakkumist väga-väga kõrgelt ning ei unusta seda iial, isegi kui ma hetkel seda vastu võtta ei saa.