Uskumatu - juba ongi august ja suvi hakkab otsa lõppema. Ei, ma ei kurda :) Vastupidi, ma lausa jumaldan suve lõppu ja sügise algust.
Kohutavalt kottpimedad ööd, vihmasabinad, tuuled... Tõmbad aga jope- või mantlihõlmad tihedamalt kokku ja naudid saabuvat rahu, vaikust ja värskust.
Kuldkollaste puulehtedega koos poeb südamesse alati kummaline igatsus. Igatsus uue järele. Igatsus ära sõita. Igatsus uusi asju teha. Igatsus olla parem. Igatsus külm käsi sooja pihku poetada ja vaikida. Igatsus tuledes suurlinna ööde järele. Igatsus otsast alata. Igatsus vihma järele. Igatsus madalalt soojendava päikese järele. Igatsus jalgadega lehehunnikuid laiali sahistada.
Elu aga läheb edasi, olenemata saabuvast sügisest, olenemata meist. Järjest kiiremini ja kiiremini... ja kui maha jääd, siis ei olegi tegelikult süüdistada kedagi, peale iseenda. Kui kingid ühe suve või sügise vahelt ära, siis tagasi seda ei anta.
Aga kuhu suvi sai? Viimati kirjutasin suve alguses. Ma olen tegelikult vahepeal ka kirjutanud, aga mitte siia, mitte endast.
Suvi läks sinna, kuhu vanaks läinud asjad ikka lähevad. Järele jäid vaid mälestused, emotsioonid ning peotäis fotosid. Inimesed jäid ka järele :) Ja sammud jäid järele, need sammud, mida eesmärgi jaoks astud. No iseenesest need ei talletu füüsiliselt kuskile, aga nad on olemas. Tuletavad ennast meelde, kui tagajärgedega silmitsi jääd :)
Järgmisel reedel saab haigusleht läbi ja siis tagasi tööle - uhh. Kuna puhkust ei ole ikka väga ammu välja võtnud, siis see pikk sunnitud kodusolemine on oma jälje jätnud. Iseenesest tuli see mulle igati kasuks. Ja mitte ainult mulle - kapid on ka piinlikult korras :)
Selliseks rekordajaks koju jäämine hirmutas mind esialgu ikka tõsiselt ja tõi kaasa väga ebaratsionaalse käitumise. Kodus oli nii hirmus tegevusetult oma mõtetega olla, et pidasin vastu vaid paar päeva. Ma loodan, et mu arst siin ei loe, sest päev peale oppi pakkisin oma ja poisi kohvrid kokku ja sõitsime Soome.
Õnneks midagi hullu ei juhtunud ja alles seal, ohutus kauguses, sain ennast lõdvaks lasta. Ailele ja Ainarile ja pisikesele Laurale suured kallid hoolitsuse ja armastuse eest. Laura näol saabus mu ellu uus väga hea sõber, mis siis, et alles 9-kuune :) Sadamas, kui lahkumas olime ja Laura minust oma imepisikeste sõrmadega tugevasti kinni hoidis ja mul minna lasta ei tahtnud, olid meil kõigil pisarad silmis. Loodan, et näeme varsti jälle :)
Mina igatahes lasen suvest lahti, mis läinud, see läinud. Ja vaatan püstipäi vastu tulevale sügisele. Tule, tule juba ruttu, sind oodatakse siin :) Ja võibolla täitub just sellel sügisel mõni Su suur unistus ja võibolla paneb just see sügis Sind ka veel aastate pärast naeratama...