22. Täna mõned aastad tagasi

Tulevik meelitab, olevik hirmutab, minevik ei tundu enam tähtis…

Tänasest saab homseks mitteoluline ja meelitavast homsest saab hirmutav tänane - ainult ülehomne meelitab edasi...

Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta.

30. aprill 2008

Vanus: 31

Perekonnaseis: vallaline

Lapsed: 10-aastane poeg

Töökoht: juhataja kinnisvarabüroos

Sissetulek: suhteliselt võib rahul olla

Parimad sõbrad: Merle, Anneli, Inga, Mitrofani, A
Unistus: hea mees :P

.

Äratus 6.50. Täpselt tunni pärast sõidutan poja kooli, toon ajalehed ja jõuan kontorisse jälle 1 tund varem kui peaks. Valvet maha võttes läheb näpp valele nupule ja alarm hakkab tööle... Tere ilusat hommikut! Teen kohvi, loen Äripäeva ja naljakamad kohad loen teistele ka ette. Peamise osa päevast veedan täna kontoris. Kaks korteri näitamist, kohale tullakse vaid 1 puhul. Meilid, telefonikõned. Peale tööd ostan 2 kanašnitslit ja kartuliputru. Kodus koristan. Õhtul tuleb Mitrofani madratsit laenama ning palub luba veidi mu juures pikali olla. "I need a break," ütleb ta ning viskab pikali. Hiljem topime madratsi Mitrofani autosse - mahub küll. Kui ta ära läheb, püüan talle helistada, et küsida 1 olulist asja, aga ta telefon annab kinnist - eks siis küsin teine kord. Pärast vaatan mingeid tapjaseriaale.

2007

Vanus: 30

Perekonnaseis: vabaabielus

Lapsed: 9-aastane poeg ja 17-aastane poeg

Töökoht: juhataja kinnisvarabüroos

Sissetulek: kasin

Parimad sõbrad: Merle, Anneli, Inga, Mitrofani, A
Unistus: et Margus oleks jälle endine

Olen alates märtsist juhataja. Jätsin magistriõppe pooleli, sest raha pole. Margusega on suured probleemid - ei jaksa enam. Pidevad valed ja vahelejäämised, millest me kõik väsinud oleme. Kaotan kaalu ja ei maga hästi. Süda valutab. Õhtuti ootan Marguselt sõnumeid, mida vahest ei tule terve nädal. Õnneks on poja tervis parem ja me ei istu enam kuude kaupa haiglates. Alates jaanuarist on Mitrofani peaaegu iga päev mu kõrval ja meist on saamas parimad sõbrad - tema ei saa veel ilma minu abita hakkama ja mina ei saa veel ilma tema toetuseta hakkama. PS! Ärkasin arvatavasti 6.50, sest poja oli vaja kooli sõidutada. Tööl on pinged. Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi nii raske olnud - usun, et olen selle ära teeninud.

2006

Vanus: 29

Perekonnaseis: vabaabielus

Lapsed: 8-aastane poeg ja 16-aastane poeg

Töökoht: kinnisvaramaakler

Sissetulek: kasin

Parimad sõbrad: Merle, Anneli, Inga

Unistus: et kõik kaunis edasi kestaks

Ülikooli lõpetamine. Jessss!!! Kohvik on maha müüdud ja olen aasta algusest keskendunud lõputöö kirjutamisele. Pabistan meeletult, lõpuks kirjutan töö valmis. Sootla plaksutab käsi ja hüppab heast meelest - saan hindeks "A" ning pälvin auväärt professori austuse. Lõpudiplomil ilutseb kaldkirjas "Cum laude." Mind kutsutakse erinevatesse kõrgkoolidesse edasi õppima. Lõpuaktuse ajal on poja haige (nagu kogu järgneva aasta). Margus kingib mulle rubiiniga kuldsõrmuse ja ma olen õnnelik - kõik on perfect! Ma ei jõua rõõmustada just kaua - jaanipäeval saan teada, et tal on teine. Maailm kukub kokku. Käime Krimmis, et poja tervis paraneks – ei mõju. Asun uuel kohal tööle ja minu päevad mööduvad rutiinis - ärkamine haiglas, tööle, lõuna haiglas, tööle, haiglasse, koju kassi toitma, ööseks haiglasse. Auto on Marguse käes, sest tema auto on katki. Vahele arstilkäigud Tallinnasse, laste onkoloogia, erinevad testid, poja operatsioon. Kardan kõige hullemat, sest poja hääbub mu oma silme all iga päevaga. Palju pisaraid, kedagi pole toeks. Margus räägib, et ta jääb meiega, kuid ta satub koju järjest harvem ja harvem. Mina usun. Nutan, muretsen, kardan ja usun. Ühtki lootuskiirt ei paista kuskilt ning ma tõmbun endasse. Kui kodus oleme, siis olen rõdul pikali ja kuulan Nancy Sinatrat päevade kaupa.

Mingi aeg vahepeal

Vanus: 20-30 vahel

Perekonnaseis: vabaabielus

Lapsed: kooliealine poeg ja teismeline poeg

Töökoht: eraettevõtja

Sissetulek: rahuldav

Parimad sõbrad: Anneli, Inga, Merle

Unistus: kool lõpetada ja et poja tervis oleks parem

Poja käib esimeses klassis. Mu muretsemine oli asjata – ta saab suurepäraselt hakkama. Tööle lähen ma alles lõunast. Inga peaks hakkama varsti sünnitama - nii tore, tahaksin juba ta titat näha. Poja on tihti haige ja Margus on palju Venemaal. Õhtud veedan õppides ja töötades. Mu viimane vanaema sureb – puhka rahus Mammi, ma igatsen Sind väga. Merle saab tööl hästi hakkama - ma olen tema tööga väga rahul ja Inga lahkumine läks valutumalt, kui olin kartnud. Pisikesed igapäevased mured.

.

1998 aprill
Vanus: 21
Perekonnaseis: vabaabielus
Lapsed: pooleaastane poeg ja 8-aastane poeg
Töökoht: lapsehoolduspuhkusel
Sissetulek: priisata ei saa, aga elab ära
Parimad sõbrad: Margus
Unistus: saaks kasvõi 1 öö magada
17. veebruaril sain emaks. Täpselt 1 kuu enne mu sünnipäeva ja seega tähistame 17. märtsil kahte sünnipäeva: poja 1 kuu, mina 21. Olen õnnelik, kuigi väsinud. Pärast sünnitust jään raskelt haigeks ja poja ei maga. Poja ei maga tegelikult terve aasta, aga siis ma seda veel ei tea. Tema kõige pikem uni on 6 minutit. Arst arvab, et äkki kukkumisest, kui ta sündis. Püüan kõigega hakkama saada ja abi ei küsi. Tunnen puudust täiskasvanute seltskonnast, kuid poja kõrvalt ei jõua kellegagi suhelda. Olen siiski õnnelik, et meile anti poja, siis kui teda küsisime.1996
Vanus: 19
Perekonnaseis: vabaabielus
Lapsed: 5-aastane poeg
Töökoht: Haapsalu Sanatoorne Internaatkool, juhiabi
Sissetulek: 500 krooni kuus
Parimad sõbrad: Aile (kes hiljem kolib Soome) ja Katrin (kes nagu hiljem välja tuli, polnudki sõber)
Unistus: ilus ja edukas olla
Keskkool on läbi ja kohe peale lõpuaktust pakin oma asjad ja kolime Margusega 1-toalisse üürikorterisse. Varsti saan ka töökoha ja mu elu meeldib mulle. Kõik teised on läinud kõrgkooli, mina üksi jäin siia. Kohe, kui korterisse kolime, kolib ka Marguse poeg meie juurde. Väljas ei käi, sest meil on nüüd laps. Marguse töö läheb hästi ja me kogume raha Honda Accordi jaoks.1993
Vanus: 15
Perekonnaseis: vaba
Lapsed: pole
Töökoht: õpilane Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumis
Sissetulek: puudub
Parimad sõbrad: Annika
Unistus: võib-olla uued saapad
Hakkan saama 16 ja olen täiskasvanu. Kahju, et ema minu arvamust ei jaga. Õnneks käib isa Rootsis tööl ja ema käib pidevalt Soomes. Minu juures toimuvad kolossaalsed peod. Ühele sellisele peole kutsub Annika mehe, kellest ta on huvitatud. Juhtub aga nii, et selle mehega veedan mina oma elu järgmised 15 aastat. Suhted isaga halvenevad isegi veel ja ema püüab mind Margusest lahutada – räägib, et tal on naine (mis pole tõsi!) ja et ta on liiga vana mu jaoks (tõsi, Margus on siis 25). Ma ei hooli ja teen ikka oma tahtsi – olen ju peaaegu täiskasvanu.1984
Vanus: 7
Sõbrad: Aire, Maris
Unistus: head hinded
Lõpuks ometi kooli! Ma olen nii suur. Mäletan, et on palju rahvast ja mul on peas Leningradist toodud tutipaelad. Nende peal on Nu Pogodi koos jänesega ja ma olen väga moodne. Ma ei karda. Minu pinginaabriks saab Merli (sic!), kes on sõbralik ja tore tüdruk. Meil on vana ja karm õpetaja, aga ma armastan teda.1980
Vanus: 3
Sõbrad: vend ja täditütred
Unistus: vanaaegne nukuvanker„Viüüü,“ huilgab õhusireen üle õhtuse Haapsalu ja iga kui viimane laps teab, et nüüd peab tuppa jooksma. Ei, ei mingit sõda – õhusireen tähendab, et kell on kaheksa ja lastesaade hakkab. Ma käin lasteaias – koos oma kollase koeraga, kelle nimi on Polli. Ilma Pollita ma ei julgeks. Mul pole lasteaias käterätikut, sest läksin poole aasta pealt, aga ma ei julge seda kellelegi öelda ja kasutan taskurätti. Mu isa sõidab suure rohelise leivaautoga ja see on kõva sõna. Teised ei usu mind ja ma ei viitsi tõestada. Emal on kirsipunased nahkkindad ja suur karvamüts. Mäletan neid kindaid, kui ta mu kelku veab – ikka 2 peenikest kirsipunases nahkkindas sõrme mu kelgunööri hoidmas. Ma olen suur.1979Vanus: 2
Sõbrad: ema ja ma ise
Unistada ei oska
*Algav lugu põhineb kuuldustel ja ei pruugi endas sisaldada kogu tõde.

Enamuse ajast tegelen armas olemisega. Hmm… emme käekott ja huulepulk. Olen suur ja selleks pean huuled ära värvima. Mu huulel on suur arm. Täpselt aasta tagasi (kui ma juba suur olin) otsustasin ma vankrist lahkuda ja Kaubamaja ees platsil põrgatasin ma vastu maad – mu esimesed ilusad loetud hambad tungisid läbi huule. Verd oli palju. Aga ühesõnaga nüüd olen ma tõeliselt suur ja värvitud huultega – vaja teistele ka näidata. Aga… mida mu silmad näevad! Värav on lahti… Mul on huuled värvitud ja ma olen suur ja värav on lahti - ma lähen linna! Tean teed küll, ma olen ju suur… kõnnin ja kõnnin ja kõnnin. Hästi lõbus on, vahepeal jooksen ka igaks juhuks. Ma olen juba hästi kaua kõndinud ja istun kivi otsa puhkama. Näen tuttava näoga onu ja naeratan talle. Onu võtab mu sülle ja viib mu koju tagasi. Mulle see onu meeldib, ta mängib minuga ja on tore – pärast see onu sureb ära, sest ta on haige :( Kohe kui ka teised aru saavad, et ma suur olen, lähen uuesti linna – ausalt!

21. Ma olin täna õnnelik

Täna oli nii ilus päev! Päike, soe ja üldse kuidagi mõnus oli olla. Kohe tundsin, et on hea. Isegi valu ei varjutanud mu mõnulemist.

Ma püüan teha endaga katse - täna Rakveres käies oli aega selle üle järele mõelda.

Teema sai alguse sellest, et vaidlesime Mitrofaniga tunnete olemuse üle. Püüdes oma tõdemust näitega ilmestada, palusin ma tal meenutada, millal ta viimati väga õnnetu oli. Lisaks ma isegi palusin tal püüda meenutada, kuidas see tunne oli. Mitrofani jäi süngeks - tal polnud mingit probleemi ennast õnnetuna tunda. Kui palusin tal meenutada, millal ta viimati ennast tõeliselt hästi tundis ning püüda seda tunnet uuesti tunda, siis ta ei suutnud seda teha!

Minus tärkas uudishimu. Kas me tõesti oleme sellised enesehävitajad? Suudame kaua mäletada negatiivseid tundeid ja positiivsed tunded unustame? Kusjuures ma tean täpselt, et mõni päev tagasi ütles mulle Mitrofani - ma tunnen ennast nii hästi.... Tema seda aga ise enam ei mäletanud...

Ma tundsin ennast täna terve päeva nii hästi... Praegu aga ma ei oska enam aru saada, et miks ja mismoodi ma siis mõtlesin... Miks ma ennast hästi tundsin ja kuidas see tunne oli... Jube imelik... Merka ja Anneli ütlevad mulle pidevalt - vaata ja imesta... mismoodi sina kogu aeg nii positiivne ja lõbus oled... Ükskõik, mis juhtub, sina ikka särad ringi. Ma ise küll aru ei saa - pean püüdma uuesti tänasesse päeva sisse elada - peab ju ometi olema võimalik positiivseid tundeid uuesti läbi elada!

Ok, istun autos... päike paistab, hea muusika, meeldiv seltskond, huvitavad jututeemad... tuju läheb paremaks ja nii hea on olla. Mäletan, et keeran näo akna poole, panen silmad kinni ja lasen päikesel oma põski soojendada... Olen vait ja ma naeratan. (Ei midagi!)

Ok, proovin veel... Jõuame Rakverre ja ma astun autost välja - soe õhk ( +20C) mässib mu endasse pärast konditsioneerist jahedat autot - tunnen ennast nagu lapsepõlves. Kõik sujub kenasti... Inimesed on kenad ja hoolitsevad. Hiljem Mitrofani solvub, aga see muudab mu tuju veel paremaks - sest ta on naljakas. Lohutan Mitrofanit, kui auto juurde tagasi kõnnime ja varsti naerame jälle. (Natuke mõjub)

Kundas on juba päris naljakas, ka Mitrofani pinged on langenud. Ma tean, et mul on hea olla seal naljakas linnas, naljaka maja ees. Otsime muru seest raha ja kõõksume naerda - tädid vaatavad aknast välja ja ei saa mõhkugi aru. Rebime üksteise võidu nalja teha ja mu kõht tõmbub naermisest krampi. Ma tunnen ennast terava ja targa ja eduka ja enesekindlana. Hmmm... äkki siin ongi point??? Kogu vaidlus tunnete olemuse üle sai ju alguse tegelikult samast asjast.

Äkki peaks proovima positiivseid tundeid "salvestada," et neid kurval päeval omast käest võtta oleks. Selleks aga peab püüdma suhteliselt täpselt meelde jätta tolle hetke mõtted ja põhjused - kasvõi kirja pannes. Negatiivseid tundeid pole vaja talletada, need ei lähe niigi meelest - ja kui lähevad, siis selleks, et uutele ruumi teha.

Keegi teine ei saa meid õnnelikuks ega õnnetuks muuta - tegelikult teeme me seda endaga ise. Teine inimene võib olla küll meie tunnete ajendiks, aga mitte põhjustajaks - see arusaam aitab meil võtta vastutust oma tunnete ja mõtete juhtimise eest ja toob kaasa emotsionaalse vabanemise. Me ei saa kedagi õnnelikuks teha, küll aga saame ise õnnelikud olla.

Aga...

...miks on siis nii raske kogeda uuesti juba läbitud õnne ja miks on nii lihtne uuesti kogeda vana muret? Miks on nii lihtne õnneliku inimese tuju rikkuda ja nii keeruline õnnetut inimest naeratama panna? Miks inimesed räägivad kui õnnetud nad on ja kui muret pole, siis on pigem vait? Kas inimesed naudivad muretsemist? Kas sa olid õnnelik, kui sul hetkel ühtegi probleemi ei olnud lahendada? Mis on õnn? Mis muudab su õnnelikuks? Kas sa arvad, et tead seda või tead seda kindlasti, sest oled kogenud? Mida sa teed selleks, et ennast õnnelikuna tunda? Kas sa tunned kedagi, kes on õnnelik? Kas sulle tundub, et sinu õnnest on puudu vaid 1 asi?

20. Masendav elu

19. Pariis, Pariis ehk realiseeritud unistused

Veebruar 2008

Poja sünnipev tulemas ja vaja kingitust. Ei tea kust, tuleb mulle mõte reis kinkida. Pärast tuliseid vaidlusi ja arutelusid jõuame kokkuleppele - Pariis ja Disneyland. Poja tahab küll minna kangekaelselt Louvre`i, kuid mina jään Disneylandile kindlaks ja lapsevanema õigusi ära kasutades loen meie arutelu lõppenuks.

Märts 2008

Surfan ja otsin meelepärast paketti. Lootuse kaotanud, võtan ühendust reisikorraldaja Kairega ning sellest hetkest alates hakkavad unistused realiseeruma.

Üks reisi saatust mõjutanud sündmus mahub veel märtsi - lennujaamas selgub, et minu lend Stockholmi on edasi lükatud 2 tundi. Ilma autota ja lennuni 4 tundi, helistan A-le (võiks ju kohvi juua ja juttu puhuda). Ta telefon annab kinnist ka pärast 6. proovi ja siis ma taipan - helista Efkale! Efka vastab juba esimesel korral ja 10 min pärast sõidame me tema juurde kohvi jooma. Üritus päädib sellega, et Efka otsustab meiega Pariisi kaasa tulla - juhuuu!

14. aprill 2008

Mobiil hakkab äratama 4.30... Olen magada saanud täpselt 2 tundi, kuid asjad on nüüd vähemalt pakitud. Nagu kokku lepitud, sõidan täpselt kell 7.00 Efka hoovi - et lennukasse minna. Tuppa jõudes valitseb seal täielik kaos... Kõige selle keskel jõuab ta mulle veel kohvi teha, viimase 2 nädala sündmused ära rääkida, lapsega riielda, asjad ära pakkida, dušši all käia ning lõpuks, kui joostes taksosse jõuame, on kell 7.45... Ma ei näita välja, et hakkan närviliseks minema. "Mu telefon!" karjatab Evka ja annab taksojuhile kiire korralduse tagasi sõita... Õnneks taipan ma talle helistada ja selgub, et telefon on ikka ilusti kaasa pakitud. Lõpuks jõuame siis lennukasse, kiire check-in ja niimoodi me siis tormame - 2 last, 1 suure kõhuga rase ning mina... tehes lärmi, nügides inimesi ja tekitades segadust... uuuuh... napilt jõudsime... ah, mis napilt, just öeldi ju, et lõpetatakse registreerimine lennule Tallinn - Vilnius... täpselt jõudsime, mitte napilt :D

Vahepeale Vilniuse umbkeelsed ametnikud ja natuke kirumist ning pärast 3-tunnist lendu olemegi Pariisis. Mis olemegi Pariisis - halloooo..... me oleme PARIISIS! Naeratan totakalt omaette ja püüan aru saada, et ära tegime! Foorumitest kaasas peotäis õpetusi ja kogemusi, suundume bussile, ostame hingehinnaga piletid ning Opera juures maha tulles peame ainult 1 korra teed küsima, et metroopeatus üles leida. Kõrvalt vaadates oleme nähtavasti päris naljakas kamp - lisaks meie inimkoosseisule ka 4 suurt kohvrit ning pisemaid kotte (Efka sa oled ikka armas :) Metrooülemalt saame kohe prantsuse keeles sõimata - kuulame seda sõnadevoolu oma minuti, aga õnneks ei saa miskit aru. Ma hüüan mikrofi: "Fuck you too!" ja hakkame kohvreid trepist alla tassima... õnneks siis me veel ei tea, et see on alles algus. Lõputud trepid ja ei ühtegi lifti ega eskalaatorit. Üritan olla vapper transamees, kuigi mu jalg on halb ning teeb põrgupiina, aga lapsed ju ei jaksa ja Efka on rase! Lõpuks leiame üles oma kesklinna hotelli, mis tegelikult on Operast 10 min jalutuskäigu kaugusel (oleks me seda teadnud enne trepisaagat).

Administraator on piltilus prantsuse noormees, kes viitsib mu naljade peale naerda. Tuba on imearmas ja puhas, Efka küll saab hiljem duššist jagu aga see tehakse silmapilkselt korda. Elevalt hakkame õhtusöögiks riideid valima kui kostub Efka karjatus - avanud kohvri, avastas ta, et on kaasa võtnud vale hunniku riideid. Eelmisel õhtul koristas riidekappi ja sorteeris siis riided 3 ossa: Pariisi kaasa, kappi tagasi, prügikonteinerisse. No loomulikult võttis ta kaasa asjad, mille oli plaaninud ära visata :) Lohutan teda, nagu oskan ja luban oma riideid laenata (mõõdud on meil ikka väga erinevad, aga parem ikka kui ei midagi :D ).

Juhuslikult satume Itaalia restorani, kus omanik Giovannist saab meie esimene sõber Pariisis. Külluslik õhtusöök, mis kulmineerub põleva magustoiduga, lõpeb 120 eurose arvega... Giovanni hüüab meile veel ukselt järgi, et paneksime hästi soojalt riidesse, kui Eiffeli läheme...

Oo... Eiffeli torn... "Nii ilus, nii äge," rõõmustame pilte tehes. Just algab ka valgusemäng (hiljem kohalik Grigorio räägib mulle, et see lisavalgustus paigaldati milleeniumiks). Pikad sabad, palju trügimist ja kooooohutavalt külm... jaa, on küll ilus vaade, aga vaimustuses pole me keegi. Kui öösel hotelli tagasi jõuame, värisen ma ikka veel üle kere ja jään momentaalselt magama.

15. aprill 2008

Kell 7.00 lahkume hotellist, et jõuda Cityrama Disneylandi bussile, mis väljub kell 8.00. Ilus administraator jookseb meile uksele järgi ja surub igaühele pihku 1 croissianti... närime metroos oma saiu ja jõuame 30 min liiga vara kohale. Saame aru, et liigelda Pariisis on imelihtne, metroo käib tihti, peatused on igal nurgal - pole mõtet pabistada. Bussis jääb mulle silma imelik asi- ainukesed lapsed 2-korruselises bussis on meie omad - ülejäänud on kõik täiskasvanud. Naerame veits nende üle sellepärast ja hakkamegi sõitma. Buss sõitis läbi kõigi oluliste vaatamisväärsuste eest ning kell 9.00 oleme Disneylandi parklas. Aga loomulikult avatakse park alles kell 10 ning seetõttu suundume kohalikku rongijaama hommikusöögile.

Peas kummitavad hurjutussõnad mahajääjatelt - lähete Pariisi 4 päevaks ja 2 sellest olete Disneylandis, hullud! Arutame, et kui seal ikka jama on, siis käime ka stuudiotes samal päeval ära ning rohkem tagasi ei tule. Nii, kell on 10, läbime väravad ja jääme suu lahti ringi vaatama.... jeerum kui ilus siin on! See pole mingi lõbustuspark, ah mis vahet, siis on nii hea olla.

Satume täiesti juhuslikult Lumivagekese majja - pannakse meid rongile ja sõit läbi muinasjutu algab. Poja, kes algul ei olnud sellest plikadevärgist huvitunud, ütles hiljem, et see oli kõige õudsam tondimaja, kus ta käinud on :) Ja siis läks lahti - ma ei ole midagi nii lahedat enne näinud. Erinevad muinasjutud, erinevad linnaosad, kus kõik on viimse detailini paigas - ka taimestik ning töötajad... Pardilinn, Alice Imedemaalt, Kariibimere piraatide saar, Indiana Jonesi küla, Discovery linn, Westerni maailm, kõik oma atraktsioonidega... Atraktsioonid on sabas seismist väärt - näiteks Phantom Manori tuur oli oma kummituslikus õuduses nii ilus, et pisar tuli silma. Park on puhas, töötajad sõbralikud, inimesed kannatlikud, kõik sujub... see tekitab hämmastust, kuidas kohas, kus korraga on nii palju inimesi, et mõnda kohta saamiseks peab sabas seisma paar tundi, sujub kõik kuidagi kenasti - ei mingeid segadusi, ega närvilisust. Õhtul pärast muinasjututegelaste paraadi, on meil veel jaksu Pardilinna tänavatel shopata.

Ainult, et väga külm oli. Mul olid kogu aeg kindad käes ning manitsesin teisi (eriti oma last), kindaid kandma ja sooja mütsi pähe panema... Kaebustele, et palav on, jäid mu kõrvad kurdiks... Lõpuks mõõtis mu andekas poeg oma telefoniga õhtutemperatuuri ja teatas, et väljas on 20 kraadi sooja ja tema jopet selga ei pane! Õhtul hotellis sai müsteerium muidugi lahenduse - ma olin kõrges palavikus ja sellest ka need värinad...

Ahjaa, selline lugu juhtus ka. Lapsed ronisid "Amazonase" kallastel ja mina istusin kivi otsas nägu päikese poole. Minust jalutasid mööda kapten Konkskäsi ja Peeter Paan! Viimane sikutas Konkskätt varrukast, näitas näpuga minu poole ja hüüdis: "Vaata, merineitsi!" Mina olin muidugi äraütlemata meelitatud ning Peeter Paan on üks äraütlemata kena inimene ;)

16. aprill 2008

Kogemustega disnitajad, nagu me juba olime - jõudsime seekord bussile täpselt kell 8. Enam me täiskasvanud reisijate üle nalja ei visanud, sest kohati olime meie pargist suuremas vaimustuses, kui lapsed :) Kogenult seadsime sammud kohe raudteejaama puhvetisse, kus meie kirev seltskond lõbustas kõrvalistujaid terve tunni. Kenade inimestena piletiraha küsima ei hakanud. Sättisime ennast minekule ja seal ta oli - Disney stuudio... wow... Mitte enam nii ninnunännuline, nagu park, aga piisavalt huvitav. Kuna erinevates stuudiotes toimuvad showd on kellaajalised, panime paika programmi ja sattusime kohe autodroomile. Tohutu suur tribüün täitus inimestega ning siis see algas... Ma tabasin ennast kohati istumas suu lahti - see oli ülivõimas! Kui iganes sa sinna satud, ära jäta neid showisd vaatamata, need on planeerimist väärt.

Edasi otsustasime "rahulikumalt" võtta ning sättisime ennast trammituurile. Ei osanudki midagi oodata... Algus oli armas - erinevad rekvisiidid filmidest, nende toimimispõhimõtted... Trammituur aga kulmineerus vihmasajust, tormist, veeuputusest ning plahvatustest osavõtmisega - jälle pidin tõdema: "Midagi nii vägevat pole ma enne kogenud!" Lisaks veel ekskursioon katastroofijärgses Londonis.

Vahepeal tegin mina lastega (sest rasedaid sinna ei lastud) paar üli-kiiret-õudsat-ülepeakaela-sõitu ning siis läksime kinomaagiat vaatama. Ma ei taha nende inimeste üllatust ära rikkuda, kes seda otsustavad vaadata - selleks ütlen ainult ja järjekordselt: "Super!" Oi ja Hollywood Tower.... Seal me käisime pojaga kahekesi - Efkat ei lubatud ja Maiken ei julgenud. Kui me siis kottpimedas "liftiga" hotelli 12. korruselt alla kukkusime ja jälle üles sõitsime ja jälle kukkusime... no see ikka oli õudne küll, aga hästi mõnus ka - arvan, et tean nüüd, mida benji hüppajad tunnevad :) Pärast saime särgi "I survived" ja olime hirmus uhked (ma pean sinna veel minema :)

Lisaks sattusime veel Armageddoni filmi venelaste kosmoselaevale, millega läbisime kohutava asteroidide saju ning mis kulmineerus plahvatusega ning veepritsimisega, mis mind aga niimoodi ehmatas, et ühele itaalia teismelisele peaaegu kaela kargasin :)

Päev sai taaskord liiga ruttu läbi ja veidi kurvalt läksime bussi peale. Siia peame me tagasi tulema, oli meie kõigi nelja (võibolla ka viie, kui arvestada ka titat Efka kõhus) ühine otsus.

17. aprill 2008

Meie esimene hommikusöök hotellis. Teised päevad lahkusime liiga vara. "Kohvi ja sigarett," ütles Mitrofani prantsuse hommikusöögi kohta enne tulekut :) Ei olnud nii hull, pakuti ka muna ja krõbuskeid ja jogurtit ja mahla :) Ja loomulikult kohustuslik baguette!

Efka nõustus lõpuks võtma valuvaigistit (tita tegi puusadele haiget) ja seadsime sammud linna. Triumfikaar - jaa ilus. Jube tuuline, nii tuuline, et ei saa eriti ringi vaadatagi, siis Champs Elysees oma äridega ning lõpuks Louvre. Ka seal oli nii tugev tuul, et meie suud-silmad-kingad-kotid olid pidevalt liiva täis :) Lõpuks jalutuskäik Rue de Rivolil - lugematud kingapoed ja lõputu vorstiotsing (Mitrofani palus omale vorsti tuua). Jaa, Pariis on ilus - küll räpane ja närviline, kuid siiski ilus. Liiklus on kohutav - jalakäija pole keegi ning ülekäigurajad on selleks, et neid kasutada, kui ühtegi autot silmapiiril pole (huvitav, kui palju seal liiklusõnnetusi toimub?).

Päeva lõpetasime Giovanni juures, kus pakutakse imehead veini.

18. aprill 2008

Viimane päev Pariisis. Otsustame vältida kohutavaid Opera metroopeatuse treppe ning sõita metrooga Garde Du Nordi rongijaama. Meil oli absoluutselt õigus - ei ühtegi treppi! Lisaks paneb meid hämmastuma tõsiasi, et kogu reisi hotellist lennujaama teeme me 1 euroga... jeerum, see ei saa tõsi olla, ma ju lugesin enne reisi foorumitest, et Pariisist välja sõitvad rongid on kallid. Aga mis parata :) Vurame rongiga otse meie terminaali ja seal on juba loomulikult eskalaator. Kohvrite tassimisest pääsenud! Reis 1 euroga - või kas ikka oli? Hakkame jaamast välja minema, kui sõbralik prantslane meid enda juurde viipab - teil suured kohvrid ja suur kõht, tulge, ma teen teile värava lahti. Siblime kogu kambaga viipaja juurde kui ta ütleb: "Teie pilet palun!" Ulatan talle meie eurose metroopileti ja tema raputab pead: "Ei, ei, see on Pariisi-sisene pilet, see ei sobi!" Hämmeldunud küsimusele "What we should do now?" , järgneb lakooniline vastus: "I don`t know." Vaatan noormehele otse silma sisse ja küsin, et kas teisepool seda väravat on lennujaam, vastuseks saan peanoogutuse. Siis teatan oma kõige õnnetuma häälega, et meil on vaja sinna saada ja tema lausa peab meid selles aitama. Järsku süttib ta silmis tuluke ja ta teatab, et võib meile piletita sõidu eest trahvi teha, siis saame minna. "Ää, kui suure trahvi?" "Twenty five euros," teatab ametnik rõõmsalt. Minu huulilt kostub tahtmatult: "Oh fuck, it`s hundred euros!" Kutt hakkab itsitama ja võtab kõigi nelja inimese eest kokku 25.

Lõpuks check-in... saba on kohutavalt pikk, kell läheb, tööd teeb 1 inimene ning asi ei edene. Avastame enda jaoks rasedaga reisimise eelised - meid viibatakse järjekorrast ette :) Kohvrid antud, teatab tüüp, et teie lennuk Vilniusesse läheb 2 tundi hiljem... aga kuidas? me peame ju Tallinna lennukile jõudma! Ei tea, eks Vilniuses kuulete...

Märkame tuttavaid nägusid, kes meiega sama lennukiga olid saabunud. Kõik on mures, kas ikka saame koju. Helistame leedukate lennufirmasse, ütleme, et meid on siin vähemalt 10 inimest... vastatakse, et kui nii palju, siis lennuk vast ootab ära...

Lõpuks tuleb lennuk ette, me ei viitsi järjekorras seista - istume parem, lahendame ristsõnu ja jälgime silmanurgast, millal saba lühemaks jääb... Aga saba ei jää lühemaks, midagi on siin kahtlast... kummaliselt tõmmud inimesed tulevad muudkui ja seisvada sappa - palju sinna Vilniusesse neid inimesi ikka sõidab... Jooksen lennuväravasse ja loomulikult - neid on seal kaks: 1 Vilniusesse ja teine Madridi! Jooksen tagasi haaran koti ja lapsed ja Efka ning lidudes lennukile... 1 pruunsilm jookseb meile vastu: "Kas teie olete need ja need?" hüüab ta meie nimesid paberilt veerides... "Me oleme Teid juba 2 korda valjuhääldist kutsunud, kus Te ometi kadusite?" Noormees saadab meid joostes lennukile ja vastuseks minu küsimusele, et kas te kutsusite meid prantsuse keeles, noogutab ta iseenesestmõistetavalt...

Lennukis selgub, et seal on oma paarkümmend inimest, kes Tallinna lennukile peavad jõudma ning piloot võtab ühendust teise piloodiga... Minu ees istuvad 2 imearmast eesti prouat, kes paluvad mul tõlkida kõik, mida kuskil öeldaks, eesti keelde. Minu kõrval istub ukrainlanna, kes palub mul kõik tõlkida vene keelde. Stjuuardess teeb minust oma usaldusaluse ja edastabki teated isiklikult mulle, mida ma siis tõlgin ja teisele muretsejatele edasi saadan. Kohe lennu alguses selgub, et kogu söök, mis lennukis on, on 5 võileiba... saame pojaga 2 viimast ja ülejäänud seltskond kannatab korisevaid kõhtusid - 3 tundi lennujaamas ja 3 tundi lendu. Lõpuks maandume ja meile teatatakse rõõmusõnum, Tallinna lennuk ootab meid! Yess, hüüavad eestlased ja plaksutavad käsi. Inimesed, kes peavad jõudma Kiievi ja Riia lennukile, tahavad ka häid uudiseid, kui stujuuardess laiutab käsi ja ütleb, et nad võtsid ühendus ainult Tallinna lennukiga.

19. aprill 2008

Mõned minutid peale südaööd keeran oma korteriukse lahti, kallistame pojaga koos kassi ja poeme voodisse.

Lõpetuseks jõuan veel mõelda, et Pariisis võid sa ju käia, aga Disneylandis sa pead ära käima! Alles siis saad aru, millest ma siis sonin :)

18. Mis siis vahepeal juhtunud on?

Möödas jällegi 2 kuud ja lisandunud pole ühtegi rida. Viimane aeg ennast käsile võtta ja teada anda neile, keda huvitab :)

Mis siis sellest ajast on meelde jäänud?

Veebruaris kindlasti töö - olen ikka enda üle päris uhke ;) Uskuge see kõik on tulnud raske töö ja vaevaga ning tihti on naeratuse taga peitunud hirm ning kõhklused. Olen püüdnud nii kangesti ja järgnenud tunnustus oli hädavajalik teadmaks, et olen õigel teel. Aitäh kõigile, kes toeks on olnud ning kellel on selles suur roll.

Märtsi märksõnaks on kindlasti Vemdalen. Need armsad reisid Rootsi, mis peidavad endas alati midagi uut, palju mõtteid, õnnetunnet ning üksildust, siirast imestust ja imetlust, aga alati ka tiba solvumist vastukaaluks heaolule.

Minu jaoks, kes ma terve elu Lääne-Eesti "soos" :) olen elanud, on mägedel alati mingi eriline mõju - nad teevad mind õnnelikuks oma lõpmata iluga, kuid samas panevad tundma ennast väikese, üksiku ja tühisena - pisitillukese täpikesena kõige selle keskel.

Nalja sai muidugi ka - enamuse aja minu (mägede võhiku) üle. Esiti olid suurimaks naljaks minu talveriided... Minu ilus karvase kapuutsiga jope ja Merka poest ostetud suusapüksid... Pärast seda, kui ma olin oma talveriideid ja matkasaapaid üldiste naerupahvakute ja kaastundlike muiete saatel kõigile demonstreerinud, otsis Göran keldrist välja oma abikaasa talvevarustuse (õnneks oleme peaaegu sama kasvu - tema küll oma 20 cm minust lühem). Sedasi ma siis asusingi teele - seljas Ulla tohutu suusakostüüm ja lumepalle meenutavad labakud, jalas Mitrofani kadunud vanaisa saapad ja peas Pierre vana mootorratta kiiver... Teate, ma tean nüüd täpselt, mida tunnevad väikesed lapsed, kes on liiga paksult riidesse pandud ning käivad käed laiali ja kõrvale vaatamiseks peavad keerama kogu keha :)

Kuidagi vinnasin ma ennast selle lumesaani peale ja sõit läkski lahti. Keha harjus riiete suurte kabariitidega ning külm näpistas põsesarnasid. Aga sellele ma ei mõelnud üldse, sest kõik oli nii ilus... Valge lumi igal pool - nii kaugele, kui silm ulatub. Selline õnnis tunne - maailm on üks pagana ilus ja elamisväärne koht... kuni NÄTAKI! sõitsin ma läbi lumelahangu ja hambad lõid sellise pauguga kokku, et hetkeks arvasin, et kui suu lahti teen, siis need ka riburadapidi sealt välja kukuvad.

Elu õpetab, edaspidi olen ettevaatlikum. Õhtuks jõudsimegi mägionni... jeerum kui ilus siin on. Potsatan saanilt maha ja asun rõõmsalt ümbrust avastama. Maja taga on jõgi ja kosk! Hakkan jõe poole paterdama, jõuan veel Pierre`le ja Mitrofanile hüüda, et tunnen nagu oleksin ekspeditsioonil Anktarktikas ja imiteerim skafandriga kosmonauti (liikuda on ikka veel erakordselt ebamugav) kui järsku - blumm... olen ja nabast saadik lumme vajunud. Edutud katsed lumest välja saada lõppevad vaid minu suurte naerupahvakutega, sest need kadunud vanaisa saapad ei taha kuidagi koostööd teha. Lõpuks tiris Mitrofani mu välja ja käskis edaspidi kõndida vaid saanijälgedel, sest lumi on liiga pehme... taevas halasta! Alles siis ma sain aru, et lumi ongi üle 1,5 meetri paks ja need väikesed puud ümberringi on tegelikult puuladvad... Natuke õudne hakkas ja järgmisel päeval koske vaatama minnes, liikusin jõe ääres siis roomates nagu soomepoiss sõjas :D

No ja meie romantilised õhtud mägionnis... Kasuta nüüd kogu oma kujutlusvõimet ja mõtle kaasa... üksik mägionn keset lumiseid mägesid, kaminas praksuv tuli, kümned põlevad küünlad, pliidil maitsev õhtusöök ja soojas aluspesus ning tohutute saabastega mehed esitamas mulle popuriid Eurovisiooni lauludest koos meeleolukate tantsuliigutustega... "Aaaaai laaaav JuuuuuroP" Hahaa... Juba ainuüksi selle nägemiseks tasus siia sõita.

Kell läheb, õllekott tühjeneb ja väsimus on oma töö teinud. Istume ümber laua, vaatame küünlaleeki ning räägime vaiksemalt. Pierre üritab mulle selgeks teha, et ma olen Gena Davise nägu... no mida veel! Kahjuks ei taipa ma küsida, et kas see on hea või halb... Mitrofani räägib mulle õuduslugusid loomast, kes elab mägedes ja öösel ringi käies inimesi sööb... Vaatan aknast välja, kuu on värvinud lume sinakashalliks ning silm seletab kahtlaseid varje. Püüan mitte mõelda, et pean veel välja vetsu minema ning suures pabinas unustan ka selle koletislooma nime. Hiljem ristin selle looma oma peas Volfmariiniks. Igatahes saab Mitrofani oma karistuse, kui ma ta keset ööd voodist välja ajan ja ennast vetsu palun saata... ta küll poriseb saapaid jalga pannes, et see koletis ei tee mulle midagi, kuid lõpuks ootab kannatlikult kemmergu ukse taga ja tagasi onni jõudes (pärast minu spurti, sest ma tõesti nägin silmanurgast volfmariini), isegi naeratab.

Selle õhtu ja kojumineku vahele mahub veel hullumeelne shoping ning Sundsvall, suur solvumine ning palju pisiasju. Tegelikult oli mõnus kordaläinud puhkuses (kui nüüd see suur solvumine välja jätta).

Laevale läheme vaikides ning oma mõtteid mõlgutades. Ma ei tea miks, aga laevad ei meeldi mulle (tegelikult tean ju küll). Iga kell valiksin reisimiseks lennuki, aga vahest ei saa teisiti. Rootsi minnes lennuk hilines 2 tundi, aga see andis mulle jällegi suurepärase võimaluse Efkaga aega veeta ning ta oma järgmisele tripile kaasa meelitada - saatus :)

Laeval olen ma erakordselt õnnetu - nagu alati. Ostan uue lõhna ja pudeli portveini. Aga vaata kus ime! Paar kajutit meie omast edasi reisib A Stockholmi kruiisilt tagasi ja paar kajutit tagasi reisib Efka kallike! See on juba midagi... Laevatäis kalleid inimesi :)

Ahjaa, sünnipäev oli ka seal Rootsis - aitäh kõigile, kes meeles pidasid :)