Veebruar 2008
Poja sünnipev tulemas ja vaja kingitust. Ei tea kust, tuleb mulle mõte reis kinkida. Pärast tuliseid vaidlusi ja arutelusid jõuame kokkuleppele - Pariis ja Disneyland. Poja tahab küll minna kangekaelselt Louvre`i, kuid mina jään Disneylandile kindlaks ja lapsevanema õigusi ära kasutades loen meie arutelu lõppenuks.
Märts 2008
Surfan ja otsin meelepärast paketti. Lootuse kaotanud, võtan ühendust reisikorraldaja Kairega ning sellest hetkest alates hakkavad unistused realiseeruma.
Üks reisi saatust mõjutanud sündmus mahub veel märtsi - lennujaamas selgub, et minu lend Stockholmi on edasi lükatud 2 tundi. Ilma autota ja lennuni 4 tundi, helistan A-le (võiks ju kohvi juua ja juttu puhuda). Ta telefon annab kinnist ka pärast 6. proovi ja siis ma taipan - helista Efkale! Efka vastab juba esimesel korral ja 10 min pärast sõidame me tema juurde kohvi jooma. Üritus päädib sellega, et Efka otsustab meiega Pariisi kaasa tulla - juhuuu!
14. aprill 2008
Mobiil hakkab äratama 4.30... Olen magada saanud täpselt 2 tundi, kuid asjad on nüüd vähemalt pakitud. Nagu kokku lepitud, sõidan täpselt kell 7.00 Efka hoovi - et lennukasse minna. Tuppa jõudes valitseb seal täielik kaos... Kõige selle keskel jõuab ta mulle veel kohvi teha, viimase 2 nädala sündmused ära rääkida, lapsega riielda, asjad ära pakkida, dušši all käia ning lõpuks, kui joostes taksosse jõuame, on kell 7.45... Ma ei näita välja, et hakkan närviliseks minema. "Mu telefon!" karjatab Evka ja annab taksojuhile kiire korralduse tagasi sõita... Õnneks taipan ma talle helistada ja selgub, et telefon on ikka ilusti kaasa pakitud. Lõpuks jõuame siis lennukasse, kiire check-in ja niimoodi me siis tormame - 2 last, 1 suure kõhuga rase ning mina... tehes lärmi, nügides inimesi ja tekitades segadust... uuuuh... napilt jõudsime... ah, mis napilt, just öeldi ju, et lõpetatakse registreerimine lennule Tallinn - Vilnius... täpselt jõudsime, mitte napilt :D
Vahepeale Vilniuse umbkeelsed ametnikud ja natuke kirumist ning pärast 3-tunnist lendu olemegi Pariisis. Mis olemegi Pariisis - halloooo..... me oleme PARIISIS! Naeratan totakalt omaette ja püüan aru saada, et ära tegime! Foorumitest kaasas peotäis õpetusi ja kogemusi, suundume bussile, ostame hingehinnaga piletid ning Opera juures maha tulles peame ainult 1 korra teed küsima, et metroopeatus üles leida. Kõrvalt vaadates oleme nähtavasti päris naljakas kamp - lisaks meie inimkoosseisule ka 4 suurt kohvrit ning pisemaid kotte (Efka sa oled ikka armas :) Metrooülemalt saame kohe prantsuse keeles sõimata - kuulame seda sõnadevoolu oma minuti, aga õnneks ei saa miskit aru. Ma hüüan mikrofi: "Fuck you too!" ja hakkame kohvreid trepist alla tassima... õnneks siis me veel ei tea, et see on alles algus. Lõputud trepid ja ei ühtegi lifti ega eskalaatorit. Üritan olla vapper transamees, kuigi mu jalg on halb ning teeb põrgupiina, aga lapsed ju ei jaksa ja Efka on rase! Lõpuks leiame üles oma kesklinna hotelli, mis tegelikult on Operast 10 min jalutuskäigu kaugusel (oleks me seda teadnud enne trepisaagat).
Administraator on piltilus prantsuse noormees, kes viitsib mu naljade peale naerda. Tuba on imearmas ja puhas, Efka küll saab hiljem duššist jagu aga see tehakse silmapilkselt korda. Elevalt hakkame õhtusöögiks riideid valima kui kostub Efka karjatus - avanud kohvri, avastas ta, et on kaasa võtnud vale hunniku riideid. Eelmisel õhtul koristas riidekappi ja sorteeris siis riided 3 ossa: Pariisi kaasa, kappi tagasi, prügikonteinerisse. No loomulikult võttis ta kaasa asjad, mille oli plaaninud ära visata :) Lohutan teda, nagu oskan ja luban oma riideid laenata (mõõdud on meil ikka väga erinevad, aga parem ikka kui ei midagi :D ).
Juhuslikult satume Itaalia restorani, kus omanik Giovannist saab meie esimene sõber Pariisis. Külluslik õhtusöök, mis kulmineerub põleva magustoiduga, lõpeb 120 eurose arvega... Giovanni hüüab meile veel ukselt järgi, et paneksime hästi soojalt riidesse, kui Eiffeli läheme...
Oo... Eiffeli torn... "Nii ilus, nii äge," rõõmustame pilte tehes. Just algab ka valgusemäng (hiljem kohalik Grigorio räägib mulle, et see lisavalgustus paigaldati milleeniumiks). Pikad sabad, palju trügimist ja kooooohutavalt külm... jaa, on küll ilus vaade, aga vaimustuses pole me keegi. Kui öösel hotelli tagasi jõuame, värisen ma ikka veel üle kere ja jään momentaalselt magama.
15. aprill 2008
Kell 7.00 lahkume hotellist, et jõuda Cityrama Disneylandi bussile, mis väljub kell 8.00. Ilus administraator jookseb meile uksele järgi ja surub igaühele pihku 1 croissianti... närime metroos oma saiu ja jõuame 30 min liiga vara kohale. Saame aru, et liigelda Pariisis on imelihtne, metroo käib tihti, peatused on igal nurgal - pole mõtet pabistada. Bussis jääb mulle silma imelik asi- ainukesed lapsed 2-korruselises bussis on meie omad - ülejäänud on kõik täiskasvanud. Naerame veits nende üle sellepärast ja hakkamegi sõitma. Buss sõitis läbi kõigi oluliste vaatamisväärsuste eest ning kell 9.00 oleme Disneylandi parklas. Aga loomulikult avatakse park alles kell 10 ning seetõttu suundume kohalikku rongijaama hommikusöögile.
Peas kummitavad hurjutussõnad mahajääjatelt - lähete Pariisi 4 päevaks ja 2 sellest olete Disneylandis, hullud! Arutame, et kui seal ikka jama on, siis käime ka stuudiotes samal päeval ära ning rohkem tagasi ei tule. Nii, kell on 10, läbime väravad ja jääme suu lahti ringi vaatama.... jeerum kui ilus siin on! See pole mingi lõbustuspark, ah mis vahet, siis on nii hea olla.
Satume täiesti juhuslikult Lumivagekese majja - pannakse meid rongile ja sõit läbi muinasjutu algab. Poja, kes algul ei olnud sellest plikadevärgist huvitunud, ütles hiljem, et see oli kõige õudsam tondimaja, kus ta käinud on :) Ja siis läks lahti - ma ei ole midagi nii lahedat enne näinud. Erinevad muinasjutud, erinevad linnaosad, kus kõik on viimse detailini paigas - ka taimestik ning töötajad... Pardilinn, Alice Imedemaalt, Kariibimere piraatide saar, Indiana Jonesi küla, Discovery linn, Westerni maailm, kõik oma atraktsioonidega... Atraktsioonid on sabas seismist väärt - näiteks Phantom Manori tuur oli oma kummituslikus õuduses nii ilus, et pisar tuli silma. Park on puhas, töötajad sõbralikud, inimesed kannatlikud, kõik sujub... see tekitab hämmastust, kuidas kohas, kus korraga on nii palju inimesi, et mõnda kohta saamiseks peab sabas seisma paar tundi, sujub kõik kuidagi kenasti - ei mingeid segadusi, ega närvilisust. Õhtul pärast muinasjututegelaste paraadi, on meil veel jaksu Pardilinna tänavatel shopata.
Ainult, et väga külm oli. Mul olid kogu aeg kindad käes ning manitsesin teisi (eriti oma last), kindaid kandma ja sooja mütsi pähe panema... Kaebustele, et palav on, jäid mu kõrvad kurdiks... Lõpuks mõõtis mu andekas poeg oma telefoniga õhtutemperatuuri ja teatas, et väljas on 20 kraadi sooja ja tema jopet selga ei pane! Õhtul hotellis sai müsteerium muidugi lahenduse - ma olin kõrges palavikus ja sellest ka need värinad...
Ahjaa, selline lugu juhtus ka. Lapsed ronisid "Amazonase" kallastel ja mina istusin kivi otsas nägu päikese poole. Minust jalutasid mööda kapten Konkskäsi ja Peeter Paan! Viimane sikutas Konkskätt varrukast, näitas näpuga minu poole ja hüüdis: "Vaata, merineitsi!" Mina olin muidugi äraütlemata meelitatud ning Peeter Paan on üks äraütlemata kena inimene ;)
16. aprill 2008
Kogemustega disnitajad, nagu me juba olime - jõudsime seekord bussile täpselt kell 8. Enam me täiskasvanud reisijate üle nalja ei visanud, sest kohati olime meie pargist suuremas vaimustuses, kui lapsed :) Kogenult seadsime sammud kohe raudteejaama puhvetisse, kus meie kirev seltskond lõbustas kõrvalistujaid terve tunni. Kenade inimestena piletiraha küsima ei hakanud. Sättisime ennast minekule ja seal ta oli - Disney stuudio... wow... Mitte enam nii ninnunännuline, nagu park, aga piisavalt huvitav. Kuna erinevates stuudiotes toimuvad showd on kellaajalised, panime paika programmi ja sattusime kohe autodroomile. Tohutu suur tribüün täitus inimestega ning siis see algas... Ma tabasin ennast kohati istumas suu lahti - see oli ülivõimas! Kui iganes sa sinna satud, ära jäta neid showisd vaatamata, need on planeerimist väärt.
Edasi otsustasime "rahulikumalt" võtta ning sättisime ennast trammituurile. Ei osanudki midagi oodata... Algus oli armas - erinevad rekvisiidid filmidest, nende toimimispõhimõtted... Trammituur aga kulmineerus vihmasajust, tormist, veeuputusest ning plahvatustest osavõtmisega - jälle pidin tõdema: "Midagi nii vägevat pole ma enne kogenud!" Lisaks veel ekskursioon katastroofijärgses Londonis.
Vahepeal tegin mina lastega (sest rasedaid sinna ei lastud) paar üli-kiiret-õudsat-ülepeakaela-sõitu ning siis läksime kinomaagiat vaatama. Ma ei taha nende inimeste üllatust ära rikkuda, kes seda otsustavad vaadata - selleks ütlen ainult ja järjekordselt: "Super!" Oi ja Hollywood Tower.... Seal me käisime pojaga kahekesi - Efkat ei lubatud ja Maiken ei julgenud. Kui me siis kottpimedas "liftiga" hotelli 12. korruselt alla kukkusime ja jälle üles sõitsime ja jälle kukkusime... no see ikka oli õudne küll, aga hästi mõnus ka - arvan, et tean nüüd, mida benji hüppajad tunnevad :) Pärast saime särgi "I survived" ja olime hirmus uhked (ma pean sinna veel minema :)
Lisaks sattusime veel Armageddoni filmi venelaste kosmoselaevale, millega läbisime kohutava asteroidide saju ning mis kulmineerus plahvatusega ning veepritsimisega, mis mind aga niimoodi ehmatas, et ühele itaalia teismelisele peaaegu kaela kargasin :)
Päev sai taaskord liiga ruttu läbi ja veidi kurvalt läksime bussi peale. Siia peame me tagasi tulema, oli meie kõigi nelja (võibolla ka viie, kui arvestada ka titat Efka kõhus) ühine otsus.
17. aprill 2008
Meie esimene hommikusöök hotellis. Teised päevad lahkusime liiga vara. "Kohvi ja sigarett," ütles Mitrofani prantsuse hommikusöögi kohta enne tulekut :) Ei olnud nii hull, pakuti ka muna ja krõbuskeid ja jogurtit ja mahla :) Ja loomulikult kohustuslik baguette!
Efka nõustus lõpuks võtma valuvaigistit (tita tegi puusadele haiget) ja seadsime sammud linna. Triumfikaar - jaa ilus. Jube tuuline, nii tuuline, et ei saa eriti ringi vaadatagi, siis Champs Elysees oma äridega ning lõpuks Louvre. Ka seal oli nii tugev tuul, et meie suud-silmad-kingad-kotid olid pidevalt liiva täis :) Lõpuks jalutuskäik Rue de Rivolil - lugematud kingapoed ja lõputu vorstiotsing (Mitrofani palus omale vorsti tuua). Jaa, Pariis on ilus - küll räpane ja närviline, kuid siiski ilus. Liiklus on kohutav - jalakäija pole keegi ning ülekäigurajad on selleks, et neid kasutada, kui ühtegi autot silmapiiril pole (huvitav, kui palju seal liiklusõnnetusi toimub?).
Päeva lõpetasime Giovanni juures, kus pakutakse imehead veini.
18. aprill 2008
Viimane päev Pariisis. Otsustame vältida kohutavaid Opera metroopeatuse treppe ning sõita metrooga Garde Du Nordi rongijaama. Meil oli absoluutselt õigus - ei ühtegi treppi! Lisaks paneb meid hämmastuma tõsiasi, et kogu reisi hotellist lennujaama teeme me 1 euroga... jeerum, see ei saa tõsi olla, ma ju lugesin enne reisi foorumitest, et Pariisist välja sõitvad rongid on kallid. Aga mis parata :) Vurame rongiga otse meie terminaali ja seal on juba loomulikult eskalaator. Kohvrite tassimisest pääsenud! Reis 1 euroga - või kas ikka oli? Hakkame jaamast välja minema, kui sõbralik prantslane meid enda juurde viipab - teil suured kohvrid ja suur kõht, tulge, ma teen teile värava lahti. Siblime kogu kambaga viipaja juurde kui ta ütleb: "Teie pilet palun!" Ulatan talle meie eurose metroopileti ja tema raputab pead: "Ei, ei, see on Pariisi-sisene pilet, see ei sobi!" Hämmeldunud küsimusele "What we should do now?" , järgneb lakooniline vastus: "I don`t know." Vaatan noormehele otse silma sisse ja küsin, et kas teisepool seda väravat on lennujaam, vastuseks saan peanoogutuse. Siis teatan oma kõige õnnetuma häälega, et meil on vaja sinna saada ja tema lausa peab meid selles aitama. Järsku süttib ta silmis tuluke ja ta teatab, et võib meile piletita sõidu eest trahvi teha, siis saame minna. "Ää, kui suure trahvi?" "Twenty five euros," teatab ametnik rõõmsalt. Minu huulilt kostub tahtmatult: "Oh fuck, it`s hundred euros!" Kutt hakkab itsitama ja võtab kõigi nelja inimese eest kokku 25.
Lõpuks check-in... saba on kohutavalt pikk, kell läheb, tööd teeb 1 inimene ning asi ei edene. Avastame enda jaoks rasedaga reisimise eelised - meid viibatakse järjekorrast ette :) Kohvrid antud, teatab tüüp, et teie lennuk Vilniusesse läheb 2 tundi hiljem... aga kuidas? me peame ju Tallinna lennukile jõudma! Ei tea, eks Vilniuses kuulete...
Märkame tuttavaid nägusid, kes meiega sama lennukiga olid saabunud. Kõik on mures, kas ikka saame koju. Helistame leedukate lennufirmasse, ütleme, et meid on siin vähemalt 10 inimest... vastatakse, et kui nii palju, siis lennuk vast ootab ära...
Lõpuks tuleb lennuk ette, me ei viitsi järjekorras seista - istume parem, lahendame ristsõnu ja jälgime silmanurgast, millal saba lühemaks jääb... Aga saba ei jää lühemaks, midagi on siin kahtlast... kummaliselt tõmmud inimesed tulevad muudkui ja seisvada sappa - palju sinna Vilniusesse neid inimesi ikka sõidab... Jooksen lennuväravasse ja loomulikult - neid on seal kaks: 1 Vilniusesse ja teine Madridi! Jooksen tagasi haaran koti ja lapsed ja Efka ning lidudes lennukile... 1 pruunsilm jookseb meile vastu: "Kas teie olete need ja need?" hüüab ta meie nimesid paberilt veerides... "Me oleme Teid juba 2 korda valjuhääldist kutsunud, kus Te ometi kadusite?" Noormees saadab meid joostes lennukile ja vastuseks minu küsimusele, et kas te kutsusite meid prantsuse keeles, noogutab ta iseenesestmõistetavalt...
Lennukis selgub, et seal on oma paarkümmend inimest, kes Tallinna lennukile peavad jõudma ning piloot võtab ühendust teise piloodiga... Minu ees istuvad 2 imearmast eesti prouat, kes paluvad mul tõlkida kõik, mida kuskil öeldaks, eesti keelde. Minu kõrval istub ukrainlanna, kes palub mul kõik tõlkida vene keelde. Stjuuardess teeb minust oma usaldusaluse ja edastabki teated isiklikult mulle, mida ma siis tõlgin ja teisele muretsejatele edasi saadan. Kohe lennu alguses selgub, et kogu söök, mis lennukis on, on 5 võileiba... saame pojaga 2 viimast ja ülejäänud seltskond kannatab korisevaid kõhtusid - 3 tundi lennujaamas ja 3 tundi lendu. Lõpuks maandume ja meile teatatakse rõõmusõnum, Tallinna lennuk ootab meid! Yess, hüüavad eestlased ja plaksutavad käsi. Inimesed, kes peavad jõudma Kiievi ja Riia lennukile, tahavad ka häid uudiseid, kui stujuuardess laiutab käsi ja ütleb, et nad võtsid ühendus ainult Tallinna lennukiga.
19. aprill 2008
Mõned minutid peale südaööd keeran oma korteriukse lahti, kallistame pojaga koos kassi ja poeme voodisse.
Lõpetuseks jõuan veel mõelda, et Pariisis võid sa ju käia, aga Disneylandis sa pead ära käima! Alles siis saad aru, millest ma siis sonin :)