Aga see aeg lendab... kahjuks. Poja lõpetab kolmanda klassi juba :)
Aga meie tulime pojaga just peolt. Tal kallikesel olid taaskord tunnistusel kõik viied ja selle puhul kutsutakse peole, kus tehakse pilti ja antakse aukirju. Lilli antakse ka. Ja jäätisekokteili!
Aga kahjuks jäime peole hiljaks, sest autot polnud kuskile parkida. Kui me siis lõpuks kohale jõudsime ei saanud enam istekohta. Esimese poole aktusest tegelesin siis seina naljal sellega, et kogu jõudu kokku võttes mitte ära minestada. Arst hoiatas, et need uued rohud on rasked taluda ja söönud ma ka polnud terve päeva. Hommikul enne protseduure ei tohtinud ja pärast polnud isu jälle. Lõpuks olin vist näost nii valge, et sain istuma - esimesse ritta. Hiljem 1 naine laulis. Ma tean teda küll, oli kunagi mu naabrinaine. Laul oli nii ilus ja ta laulis nii hingest, et pisarad lihtsalt voolasid mööda mu põski alla. See laul oli ühest saarest, millele me lõpuks kõik peame minema ja nendest, kes meist siia maha jäävad. Koolidirektor vaatas mind kogu aja teiselt poolt klaverit mureliku pilguga ja püüdis julgustavalt naeratada. Piinlik oli pärast.
Aga täna pole heietamise päev ja säästaks ennast ja teisi järjekordsest arutelust.
Aga mina ei saa enam viimasel ajal aru, et mida see elu mulle öelda tahab. Hakkab nagu just paika loksuma ja siis jälle pööratakse kõik pea peale :( Ühesõnaga - tervis keeras ootamatult taas kriitiliseks ning täna ei teagi, et mis edasi. Ma ei suuda veel sellest kirjutada. Pöördepunkt peab saabuma 13. juunil (iroonia selles, et see on 13 ja reede... ohh).
Aga õnneks on olemas mu kallid sõbrad, kes on mu mähkinud pehmesse tähelepanu- ja hoolitsuse loori. Juba hommikuseks äratuseks saan sõnumeid: "Tere hommikust! On aeg sirutada neid pikki jalgu ja käsi ning ärgata üles. Uus päev on ootamas! Kasuta oma aega hästi, sest see on Sinu moment maailmas."
Mitrofani tahtis kohe lennukisse istuda ja tagasi tulla, kui uuest haigushoost kuulis. Ma ei lubanud. Lausa keelasin tal seda teha. Aeg on läinud kiiresti ja homme tulebki ta juba tagasi - kui lennukid plaanikohaselt lendavad, siis 20.30 saan ma Tallinna lennujaamas oma armast sõpra kallistada.
Aga siis muidugi veel Draamakuninganna. Ta on olnud lausa ingel - mul on nii kahju, et ta ise ei suuda ennast kõrvalt näha... siis ta näeks, kui imeline ta tegelikult on. Tänu temale ma tean, mis on tõeline ilma tagamõtete ja varjatud põhjusteta sõprus.
Aga eile käisin Taeblas Inga juures. Ta mees vaatas, et mis mu autol seal esiratta juures nii õudselt kolksub. Arvas, et amordika ülemine puks, aga polnud kindel. Anni kallistas mind kogu aeg ja rippus mu küljes nagu väike kallis takjas. Ta sai teisipäeval 5 (aeg ikka lendab). Inga nägi mu muret ja lõpuks rääkisin talle kõik ära. Ta hakkas nutma. Siis hakkasin mina ka. Ainult Anni ei nutnud, tema ainult kallistas mind. Hommikul hakkasin uuesti nutma. Ma pean selle lõpetama - see muutub muidu liiga tihedaks.
Aga nii palju on veel öelda. Kuid ma lõpetan praeguseks, pean puhkama. Kõik saab veel ühel päeval korda, ma tean seda...