Juba üleeile tahtsin kirjutada lapsevanematest (enamus me pole küll enam lapsed, aga lihtsalt vanemateks nimetada tundub neid imelik). Otsustasin mõtetel settida lasta ning nagu imeväel veeretas elu nendel paaril päeval mu ette erinevaid lugusid erinevatest lapsevanematest ja nende lastest, kes enam pole lapsed.
1. Draamakuninganna vanemad - Maie ja Valdur ;)
Võib tunduda imelik, et esimesena kirjutan just oma kalli Draamakuninganna (edaspidi nimetatud D.K.) vanematest, aga nendest kogu see asi alguse sai. Oli parajalt nõme ja masendav pühapäev, kui D.K. helistas ja enda juurde maale kutsus. Nii lõõgastavat ja toredat päeva pole ammu olnud - pildialbumid, mälestused, uudised, videod, tühja-tähja, piibelehed, julgustamine, muretsemine, siirus, vaikus, helisev naer - aitäh kullake!
Aga nüüd D.K. vanematest... No usu või mitte, aga annaksin palju selliste vanemate eest nagu tal! Ausalt on päevi, mil ma siiralt usun, et Maie ja Valduri (need teleseriaalist) prototüübiks on D.K. vanemad... Võimukas ema ja leplik, kuid samas iseteadlik isa. Lisaks kogu see fun ja huumor... No istume meie D.K.-ga diivanil ja joome kohvi... järsku tuiskab uksest sisse ta ema, isa kannul... natuke kisa ja kära ja juba on Maie ninapidi D.K. külmkapis: "Noh, te siin puhta nälgas jah?" D.K. põrnitseb altkulmu ja püüab rahulikuks jääda (usun, et minu pärast). Jooksult otsustab Maie minna kasvuhoonesse tomatitaimi istutama, D.K. kiljatab ja püüab argumenteerides oma lilletaimi päästa (mille asemele Maie siis tomateid istutama läheb). Isa Valdur on vahepeal toauksele ilmunud ja lehvitab meile rõõmsalt: "Hakkame siis minema..." Kohe on Maie platsis ja käratab: "No misasja sina siin lehvitad! Nagu noori naisi näeb, kohe lehvitama!" Selle aja peale naeran mina juba pisarad silmist välja ja tahaks Maiele kaks kätt ümber kaela panna ja öelda, et ta oli üliarmas :)
Vahel on mul õnn olnud sattuda nendega koos peole - naerukrambid on garanteeritud :D Ega Maie rumal pole, ta teab küll, et kõik ei saa ta naljadest aru, aga see-eest kõik, kes saavad, hindavad teda eriti kõrgelt. Maie jaoks pole mingi probleem on õe 60-juubelil tema eest kingitusi avada või kaarte ette lugeda... No hakkab siis Maie lugema surmtõsise häälega (olles enne õe käest kaardi ära napsanud, sest tema hääl olla lugemiseks teatraalsem): "Kallis ema ja vanaema... õnne sulle... ja.... HÄID PÜHI!" ... hetk vaikust ja kõik prahvatavad naerma... Maie itsitab: "No kust mina pean teadma, mis siia on kirjutatud, ma ju ilma prillideta puhta pime!" :D
Ja D.K. isa on fantastiline. Sellel mehel on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii pikk meel ja ta on harrastusnäitleja ja aitab kõiki lugematuid õdesid ja vendasid ja on alati olemas ja kallistab lapselapsi ja D.K.-d ja on üliarmas... D.K. on vahel nendest väsinud (eriti muidugi emast) ja tige ja kuri ja siis ma püüan talle selgeks teha, et kui väga ikka tal on tegelikult vedanud. Kui mina peaksin omale ise vanemad valima, siis võtaksin kindlasti nemad! Ei kõhkleks hetkekski... Kogu see aura, millest ka mina veidi osa saan, kui ligidal olen (Maie muretsev pilk ja "Kerli sa oled täna väga kahvatu, ega sa haige pole?") - see on võimas... Pean endale vägisi meelde tuletama, et nad ei ole minu vanemad...
2. Mitrofani isa
Mitrofani isast teisena kirjutada tundub kronoloogiliselt õige. Mitrofani lendas laupäeval Taisse talle külla. Reis algas vähelubavalt... Ta ei tahtnud minna ja oli seda reisi juba aasta edasi lükanud ning lõpuks, kui paratamatu kätte jõudis, oli Mitrofani tujust ära ja juba ette vastikust täis. Ei-ei, Mitrofani isal pole häda midagi - imetabane mees muideks. Sündinud u 70 aastat tagasi Saksamaa aadliperre, põgenenud pärast sõda Ida-Saksamaalt Berliini müüri aluse tunneli kaudu, maandunud Soome, sealt Rootsi. Insener suures elektroonikakontsernis (projekteerinud roomikhõljuki, suuri sildasid ja kõiksugu süsteeme, millest ma eriti aru ei saa), elanud sellistes Aafrika ja Aasia riikides, et külmajudinad tulevad peale... Terve elu turvameestega ringi rännanud üligalantne rahaks playboy, kes 55-aastaselt abiellus teist korda ning 70-aastaselt lahutas teist korda. 2 last. Juttude järgi geniaalse mõistusega, aga väga pessimistliku loomuga... Palavalt läbi elu armastanud Mitrofanit ja tema jaoks alati olemas olnud (Mitrofani elas teatud perioodidel tema juures). Aga kui ma mõtlen 8-aastasele Mitrofanile, kes üksipäini oma väikese kohvriga lennujaamades seikles - kaelas kett nime, sünniaja ja veregrupiga ning sandaali topelttalla sees 100 dollarit hädajuhuks, oodates lennukit et sõita Aafrika riiki, millest enamus kuulnudki pole, isa juurde, siis see tekitab minus judinaid...
Aga ühesõnaga sellest reisist. Oli siis käes aeg autosse istuda ja lennujaama sõita. Mina olin ka tujust ära, Mitrofani istub autosse ja... klõp-klõp... auto ei lähe tööle! Taibukas nagu ma olen - autol aku tühi! Sõidan oma auto hoovi, žestiga võtan pagasiruumist krokidillid ning teatan, et nüüd on aeg täkku anda :) Aednik tuleb ka appi (vabal ajal ta tegelebki rohkem autodega). Jebime, mis me jebime, aga autot me käima ei saagi. Aeg läheb... Lõpuks saab ka jonnakale Mitrofanile selgeks, et ainus lahendus on minu autosse istuda ja Tallinna tuisata... Väravast välja sõites küsin, et mis kell ta siis lennujaamas peab olema... täpselt 1 tunni pärast... Annan talda nagu segane, Mitrofani magab kõrvalistmel kui lapsuke ja ei karda üldse. Järvevana on umbes nagu alati... Mitrofani avab silmad täpselt lennujaama ees ja uus rekord on sündinud - Haapsalu vanalinnast Tallinna lennujaama - 61 minutit! Mitrofani jõuab lennukile...
Järgmisel hommikul sõnum Mitrofanilt... Sõnum on armas - ta tahab koju, igatseb mind ja ei taha seal olla... Peale seda vaikus... Saadan sõnumeid, kohale need ei lähe... Ja siis lõpuks, kui täna Pärnu sõitsin, ärkas ka Tai mobiilioperaator ja mu telefoni hakkas sisse sadama tervelt 1,5 päeva jagu sõnumeid Mitrofanilt... jeerum... nii palju "fuck-e" ja "shit-e" pole ma tema suust terve elu jooksul kuulnud, kui need sõnumid sisaldasid. Lühidalt oli ta selle pooleteise päeva jooksul 2 korda ähvardanud lennupileti varasemaks vahetada ning lõppeks veel keset õhtusööki restoranis püsti tõusnud ja minema jalutanud... Rahustasin teda nagu oskasin ja lõpuks lubas ta, et püüab olla nii kannatlik kui suudab (lisaks arvas, et tuleb koju tagasi kas siis tugevama isiksusena või hulluna) :)
See on veider - Mitrofani imetleb oma isa ja tema geniaalsust, kuid tal puudub temaga koos olles igasugune kannatus. Võibolla saan ajaga sellest rohkem sotti.
3. Minu ülemiste naabrilaste vanemad
Minu ülemiste naabirlaste vanemad on kurjad. Lapsed nutavad kogu aeg ja kui lapsed ei nuta, siis isa või ema ajab nad uuesti nutma. Minu ülemiste naabrilaste isa lööb neid ja ema ei kaitse tavaliselt. Paneelmajas elada on õudne... Ükskord ei koristanud väike naabripoiss tuba, isa karjust ja siis hüüdis nuttev poiss: "Sa ei pea kohe lööma!" Ema karjus: "Aga millal siis, kui mitte kohe... miks sa siis ei korista!" Mul on oma naabrilastest kahju ja ma tahaks nad enda juurde võtta. Naabripoiss on 9 ja naabritüdruk 2,5... Vahest on nende vanemad head ka, aga väga harva. Õnneks olen ma päeval tööl ja siis ei kuule... Ma loodan, et isa ei löö kõvasti.
4. Minu vanemad
Raske teema ja ma ei kavatsegi sellest kirjutada - kes teavad, need teavad ja kes ei tea, siis võibolla kunagi hiljem. Mäletan, kui jutustasin A-le seikasid oma lapsepõlvest... A (kes tegelikkuses on suur mees nagu karu) kuulas mind kurbade silmadega ja ütles vaid 1 lause: "Ja see peab siis olema inimese kõige õnnelikum eluetapp - lapsepõlv..." Muidugi oli seal ka palju õnnelikke hetki ja kõik need hetked on tänaseni minuga... Emadepäeval läsin isaga nii riidu, et praegu veel usun, et ei räägi temaga elu lõpuni (100% polnud seal minu süüd ja ma isegi ei vahetanud temaga ühtegi sõna). Ema on mul seevastu taevalik (kuigi ka siin võib vaielda, aga austusest tema vastu ei tee ma seda iial).
5. Poja vanemad
Kogu see viimaste päevade virr-varr pani mind mõtlema teema üle, et milline lapsevanem ma siis ise tulevikus olen - kui poja on juba suur. See on kummaline - lapsed vajavad meid, kogu nende maailm on üles ehitatud meie laotud vundamendile, kuid ühel päeval saab meist neile tüütu kohustus, keda peab taluma ning kannatama. Paratamatult toimub mingi võõrandumine ja kaugenemine, lapsed saavad ise lapsed ja kõik on olulisem, kui meie. Kas siit tulenevalt siis ka erinevate vanemate erinev reaktsioon? Tegelikkuses peaks see ju kõik olema ette teada - see on nii alati olnud ja jääbki olema. Mõni vanem suudab lõpetada sekkumise, mõni mitte... mõni kibestub, mõni pettub, mõni haletseb ennast... aga see oli ju kõik ette teada! Kui mina peaks Taisse kolima, siis ma mõistaksin ja saaksin aru, kui mu suur laps mulle külla ei saa tulla. Ta ütleks, et on palju tööd ja ma mõistaksin. Seevastu tuleksin vast ise talle külla. Poja külmkapist leiaks mind vaid eesmärgiga midagi hamba alla saada, kommenteerida ma ei viitsiks. Lapselapsi hoiaks vast ka (kui aega on), isegi teades, et kohe kui nemad suureks saavad, peavad nad mind vanaks tüütuseks, kes midagi aru ei saa ja imelikult lõhnab...
Nii palju oleks öelda veel, aga uni saab võimust.