15. Abi

Ausalt öeldes on minu meelest aidata kergem kui abi vastu võtta. Ma võin garanteerida, et kui ükskõik kes abi vajab/palub, ma aitan alati nii nagu saan ja oskan. Paar korda elus olen pidanud ka abist ära ütlema ja siis olen pikki nädalaid sellepärast põdenud.

Enne praegust elu oli lihtne - vahest ma olingi nagu ringikõndiv abi :) Kellel aga mure oli, ikka küsiti abi - kasvõi paluti ennast ära kuulama. Kus aga nägin, et saan aidata, seal ka aitasin - alati ei ole vaja küsimist oodata. Ükskord näiteks panime Ingaga Merle köögimööbli kokku, sest Merle oli tõesti hädas - keegi ei osanud seda kokku panna! Me lihtsalt läksime sinna ja panime selle pagana mööbli kokku - pärast olid küll villid peos (meil akutrelli polnud), aga kui Merle õhtul töölt tuli, oli mööbel täies hiilguses seinal ja on seal tänapäevani :) Sain selgelt aru ka sellest, et vahest tuleb aidata nii, et tegu abina välja ei paistaks. Õhtusöögid meil, kui heal sõbral nappis raha, talveriided, tolmuimeja - mis iganes... Oma äri tõi piisavalt sisse, et jätkuks mulle ja ka teistele - tuleviku pärast ma ei muretsenud.

Mulle meeldib aidata, aga ma ei tulnud kordagi selle peale, et ise kelleltki abi küsida ja ega polnud erilist tarvidust ka. Häbi on tunnistada, aga ma ei oska abi paluda, veel vähem oskan abi vastu võtta.

Mäletan, kui poja sündis ja ma olin 40-kraadises palavikus kodus... Minu ainus mure oli, et kuidas söök valmis teha ja toad koristatud saab... Arvan, et isegi mu ema ei tea siiani, kui suures hädas ma olin (poes oli vaja käia, lapse eest hoolitseda, suur poiss oli ka siin - tema vajas hoolt), kedagi abiks polnud, keegi abi ei pakkunud ja ega ma ei palunud ka... Usun, et tugevad pole need, kes suudavad aidata, tugevad on need, kes suudavad vajadusel ka abi paluda.

Ühesõnaga avastan ma ennast praeguses elus järjest rohkem olukordades, kus mulle pakutakse abi. Mõõtmatu on muidugi abi, mis ma olen viimase kahe aasta jooksul oma sõpradelt saanud - need lõputud telefonikõned ja käehoidmised - Te hoidsite mu sihi selgena! Ma tean, et ka Teil ei olnud kerge harjuda uue minuga... Anneli isegi ükskord ütles, et millal see vana Kerli tagasi tuleb, et ta igatseb teda... Usun kullake, et tänaseks on ta peaaegu tagasi :)

See on selline "hingline" abi, mille vastuvõtmisega pidin õppima toime tulema. Aga sootuks teine on lugu materiaalse abiga. Loomulikult on iga materiaalses abis ka hingeline, kuid selle vastu võtmiseks sa pead füüsiliselt käe välja sirutama...

Siiani olen suutnud abidest kõrvale laveerida - pakutakse ikka, kui nähakse, et abi vajan... Ma saan aru, et tegelikult solvan oma keeldumisega pakkujat, aga ma ei oska teisiti. Paar kuud tagasi olin omadega ikka päris jännis... Olin plank, mis plank - kõik säästud olid nullis ja palgapäeva isegi ei paistnud veel. Pidasin vargsi plaani, et mis ettekäändel poissi ema juurde sööma saata... Ühel õhtul aga, kui oma jalutuskäigult koju jõudsin, leidsin oma pükste tagataskust päris suure summa raha... Siis meenus, et Mitrofani oli seal midagi suterdanud, aga siis arvasin, et ta niisama veiderdab. Seda raha peos hoides... ma ei tea... ühelt poolt olin äraütlemata rõõmus - pean palgapäevani vastu, teiselt poolt aga... Ma olin ju talle korduvalt öelnud, et ma ei võta ta raha! Aga mis õigusega kahtlen mina tema abi siiruses? Ma ise olen ju tema moodi käitunud kordi ja kordi. Igatahes ma seda raha tagasi ei viinud, tänasin teda ja lubasin endale, et mõtlen selle üle...

Mida ma siis õigupoolest kardan? Kardan nõrgana näida? Kindlasti mitte, mulje jätmise pärast pole ma kunagi muretsenud. Kardan, et pean vastuteene tegema (minu lemmikütlus "Tasuta on ainult juust hiirelõksus")? Kindlasti mitte - mulle ju meeldib teisi ka aidata. Aga mis see pagan siis on???

Nii tobe, kui see ka ei tundu - ma kardan, et aitaja arvab, et ma kasutan teda ära. Kardan, et öeldakse jälle (nagu on tehtud palju kordi): "Küll on kerge olla ilus naine." Kardan, et minu avameelitsemist peetakse lihtsalt vahendiks lahedama äraolemiseni jõudmiseks. Ma annan endale täiesti aru, et sellise avaldusega solvan ma kõiki, kes mulle siiralt oma abikätt kunagi on pakkunud, aga ma püüan seletada, miks on nii raske vastu võtta abi... asi pole üldse Teis, asi on ikka veel minu haiges hinges... Ja ma hindan igat pakkumist väga-väga kõrgelt ning ei unusta seda iial, isegi kui ma hetkel seda vastu võtta ei saa.

14. Vigade parandus

Ausalt jäi eelmises blogis ütlemata, et kas ma siis olen andestanud või mitte. Pärast blogi ilmumist saadud küsimusi, pean siia tegema vigade paranduse.

Kas ma olen andestanud? Jah ja ei. Sellest arusaamiseks olen ma jaganud kogu selle keisi kolme ossa: tema, tema teod, tema tegude tagajärjed...

Talle olen ma andestanud.

Tema tegusid ma andeks anda ei saa (mitte kõiki... mitte neid, millega ta tegi haiget kõige olulisematele inimestele minu elus).

Tema tegude tagajärjed... Osad neist hakkavad mööda minema, osad pole aga veel arvatavasti ilmsikski tulnud. Vastavalt raskusastmele püüan ma neid tagajärgi leevendada nii nagu oskan... Ja selle eest ma vimma ei pea, lihtsalt põlastan... sry

13. Andestamine

Ausalt, ma surfasin täna erinevatel "naistekatel" ja lugesin foorumeid - no, et näha, mida siis inimesed ka ilmaelust arvavad ning kuidas maailma tunnetavad. Tihti kirjutati petmisest ja selle andestamisest. Arvamused olid peamiselt 2 lehte: anna andeks (seda teevad ju kõik mehed) ja teiselt poolt siis, otsi uus mees (tegi 1 kord, teeb veel - ära lase ennast alandada).

Njaa... Oleks elu nii must-valge. Selgeks sai see, et need kirjutajad ja nõuandjad ikka enamasti ei tea, millest nad kirjutavad. Kui Sa pole midagi sellist üle elanud, siis pole ka tegelikkuses Sul õrna aimugi, millest vaene petetu räägib...

Kuna olin õnnelikus ja stabiilses suhtes Eesti keskmise kohta väga pikka aega, siis jõudsin kõrvalt näha nii mõningaidki sõprade pettumusi. Alati kuulasin neid, püüdsin nõu ja jõuga aidata, aga enne kui õnnetus pole Sinu õuel käinud, et suuda Sa tegelikult mõista ka kõige lähedasemat sõpra - kõigi empaatiavõimel on piirid.

Kuna minu elu tegi 180-kraadise pöörde, siis alates tänasest jagan ma selle 2 perioodiks: enne praegust aega ja praeguse aja järgi. Ühesõnaga siis enne praegust aega ma arvasin, et mina petmist andestada ei suuda - no mida kuradit, igaühel on meist oma uhkus! Kui mehel ikka tekivad tunded teise naise vastu, siis mingu... Ja kui pole tundeid, seda hullem - kas siis oli nii suur nälg!!

Jaa, aga siis tuli tegelikkus, mis kaugeltki polnud selline, nagu ette olin kujutanud. Ma vahest isegi usun siiralt, et see oli kättemaks minu liigse enesekindluse eest - "Elu pole lill, Kerli," tahtis keegi mulle öelda. Poolteist aastat on mööda läinud ja olen paljud asjad mälust kustutanud, kuid väga selgelt on meeles paanika - meeletu hirm. See oli mulle isegi teatud mõttes üllatus, sest olin ju alati ette kujutanud, et peamised tunded on solvumine ja alandus.

Ei... silme eest mustaks tegev hirm, üle pea kokku lööv õudus, südant rinnust välja kiskuv paanika... Pisarad, mälulüngad, apaatsus, mis olid sammu kaugusel hüsteeriast...

Klirridi purunes mu tuliuus punane Ericsson kildudeks vastu kiviseina... Litaki kõlas hele laks, kui ma talle täiest jõust (tõesti, kogu oma jõust) vastu hambaid virutasin (ma vannun, et suitsukoni ta hambust lendas vähemalt 10 m kaugusele)... Õudne... Ma pole kunagi kedagi löönud... Ja kui nüüd avameelitsemiseks läks, siis mäletan selgelt oma mõtteid enne selle litaka andmist... Ma seisin ta kõrval rõdul ja mind haaras meeletu tahtmine ta rõdult alla lükata... Ma vist vahtisin teda niimoodi mõne sekundi ja mõtted tuiskasid palavikuliselt peas... Õnneks sai mu naiselik alalhoiuinstinkt minust võitu ja kõik jäid täie tervise juurde... Vahel me ei tunne iseennastki, rääkimata sellest, et tunneksime teisi...

Inimene on kõigeks võimeline, kui ta teatud piirini viia... Minuga võttis see siis aega aasta... Jah, lugesid õigesti - andsin talle andeks terve aasta (iga paari kuu takka uuesti). Ma ei kuulanud kedagi, no tegin näo küll, et kuulan, aga iga kord, kui keegi julges tema siiruses kahelda, siis minu kaitserefleks käivitus suurema hooga - seekord ta räägib tõtt, miks ta peaks valetama... Mu elust sai hetkega seebiooper, millele kogunes terve ports fänne. Ei kallikesed, ärge saage valesti aru, ma elasin selle üle ainult tänu Teile (Anneli, Merle, Mitrofani). Püüan pigem seda öelda, et vahest oleks mulle ära kulunud kainestav klaasitäis külma vett krae vahele :)

Loll olin? Muidugi olin... ei vaidle vastu. Aga ajal on sellises olukorras väga suur roll... Aeg deformeerub ja lootusekiiri püüdev aju näitab ainult seda, mida süda näha tahab. Kõik valed olid minu jaoks ülim tõde ja kui vale enam ei töötanud ja tõde taaskord päevavalgele ujus, siis oli see "vana asi", sest seekord oli AUSALT kõik läbi juba 2 kuud. Niimoodi ma siis elasin 2 kuu kaupa ja võtsin oma lööke vastu - jaanilaupäev, kuud haiglas pojaga, jõululaupäeva öö (tema purukslöödud paberihoidjat polema siiani millegipärast välja vahetanud - tea, kas tahan seda silme ees hoida kui hoiatust minevikust), minu 30-aastane sünnipäev ja järgmine jaanipäev... Aasta sai täi ja olin ikka täpselt samas punktis. Iga kord suutis ta mind tabada sellistel olulistel verstapostidel. Äkki ta tegi seda meelega? Aga siis augustis jõudis kätte minu verstapost.

Oi oleksite Te ta nägu näinud, kui ta näppude vahel võtmeid kõlgutas ja taas ära ähvardas minna. Siiani olin ju alati talle kaela langenud ja palunud tal jääda... Oleksite Te ta nägu näinud, kui ma oma väriseva käe talle vastu sirutasin, selja sirgu ajasin ja võtmed vastu võtsin! Samal päeval pakkisin kõik ta asjad kokku ja viisin minema - ja algas uus elu...

Uus elu ei ole olnud kerge, aga ma ei kurda. Uhkeks teeb teadmine, et ma olen nüüd tugev. Mul on maailma parimad sõbrad ja parim poeg, mul on pangaga kahasse oma kodu ja hea töö. Ma armastan inimesi ja õppisin uuesti naeratama.

Ma küll ei näe enam tihti seda väikest tüdrukut, kes varasemalt mu südames elas, kuid viimasel ajal on ta mõnikord tagasi, pilgutab mulle silma ja sodib autouksele saapaninaga südameid.

12. Hehee - teeb ju meele heaks =)

Horoskoop algavaks rotiaastaks.

Kalad

Eraelu: Mäletad, kui olid väike tüdruk ega ulatunud võtma riidekapi pealt asju, mis olid sinna pandud, et sa neid kätte ei saaks ja ära ei lõhuks? Kui mõtlema hakata, eks ole kogu elu küünitamine asjade järgi, mis liiga kõrgel või kättesaamatud. Ent ära heida meelt! Täpselt nõnda, nagu tõid köögist tabureti, et kahmata pihku kõik papa aarded ja mamma ehted ning need hoovi peal teistele lastele laiali jagada, vajad ka nüüd ainult väikest kavalust, et läheksid täide kõige meeletumad unistused. Soovid elada välismaal suursaadiku abikaasana ja kõlistada veiniklaase glamuursetel vastuvõttudel? Tahad minna presidendi vastuvõtule tuntud teletähe käevangus? Mille järele sa iganes igatsed, tea, et rotiaastal on Kalade-neiu jaoks kõik sihid saavutatavad. Tuleb vaid ennast häälestada edulainele ja järgida tähte, milleks on Siirius. Edukamad kuud armuintriigideks: mai, august, oktoober. Parim päev tabudeta seksiks mererannal: 17. detsember (vana kalendri järgi).

Töö ja karjäär: Öeldakse, et õnn on see, kui tahad minna tööle ja pärast tööd koju. Mina ütlen: õnn on see, kui ei pea üldse tööl käima ega karjääri tegema. Püüdle selle seisundi poole nii päeval kui ööl, aamen.

Vältimatu reisisiht: Vinni-Pajusti.

Hindu keelest tõlkinud Mart Juur

11. Eile

Ausalt suudab Keegi ikka populaarne olla ja seda on hea teada :P

***

Merlele kallid - eilne õhtu oli super... Ah, et niimoodi siis see lõbutsemine käibki... icic

***

Kohe, kui mahti saan, siis kõigest pikemalt. Praegu pean lippama.

***

PS! Saalibändi on minu arust tobe (viievõistlus ikka vägevam) :D

10. Aeg

Ausalt ei oskagi kuskilt otsast alustada. Aega ka nagu eriti pole - vaja valmis teha prese üheks klubiürituseks, natuke on vaja koristada (palju nagunii ei viitsi) ja nõud ära pesta.

Ja selmet tegeleda asjaga, mina kirjutan hoopis. Aga ei saa parata - hing nõuab :)

Merle kutsus õhtul külla - tal vaja 1 vahuvein ära lahendada ja siis võiks välja minna. Oh, ma pole nii ammu väljas käinud, et ei teagi kohe... Merlega on vähemalt lihtne, ta siinsamas ligidal ja hommikuks saab ikka koju :D

Evka ootab mind külla ja Draamakuninganna ja Inga ja... ohh... Ma ausalt tahan Teie juurde jõuda, aga ma ei oska lihtsalt leida aega ja võibolla olen veidi laisk ka olnud. Ja tihti on Mitrofani ka süüdi - kuna tema on ka nii ligidal, siis on temale kõige kergem "jah" öelda. Veel tahaks kangesti Beritit näha - mul oli nii hea meel, et ta ühendust võttis :) Äkki peaksin hoopis hakkama rahvast enda juurde kokku ajama? :)

Ajaga pidavat olema selline reegel, et mida parem aeg on, seda kiirem ta möödub. Ma õieti ei mäletagi viimast aastat oma elust - nagu niuhti läinud... Kas see tähendab, et see oli minu jaoks väga hea aeg? Pigem siiski mitte. Kuigi sinna mahtus nii mõndagi põnevat, meeldejäävat ja erutavat. Tegelikult võin öelda, et viimase aasta jooksul juhtus rohkem, kui viimase 10 jooksul kokku. Lõpuks sain aru ka sellest, et on viimane aeg hakata elama - teha, näha ja nautida! Millal siis veel? Ja lisaks sain ma väga palju targemaks (uskumatu, eksole :D ).

Aeg on meile erinevatel aegadel erineva väärtusega - oluline on lihtsalt mõista ja mitte ära unustada, et aeg on väärtuslik alati. Kõik asjad saavad otsa - nii head kui halvad. Aeg on see, mis parandab meie haavu ning annab lootust ja paneb meid naeratama, kui minevikku meenutame. Aeg on see, mis annab jõudu oodata. Aeg on tihti erinev, kuid tagant järgi vaadates alati suhteliselt sarnane...

9. Valetamisest nii- ja naapidi

Ausalt rääkida valedest tundub esmapilgul irooniline, kuid väljakutsed on ju erutavad ;)

Kes meist poleks valetanud? Väljakannatamatu oleks inimene, kes alati räägiks, mida ta mõtleb. Sest inimesed räägivad ju ka siis, kui nad üldse ei mõtle. (Arvo Valton 1998)

Roogin sellest blogist kohe välja platoonilised valetajad, kes oma olukorra mõistmiseks ilmselt asjatundjate nõu vajavad ning keskendun siin ikka tavalistele inimestele, kes üldjoontes räägivad (või vähemalt püüavad rääkida) tõtt.

Valede üle kohtumõistmiseks oleks vaja defineerida sõna "vale". Ega see polegi nii lihtne - kõik ju oleneb, et millisest otsast vaadata. Proovin alustuseks ritta panna erinevad põhjused, miks valetatakse:

• Kasu saamiseks (nii omakasu, kui ka kasu kellelegi teisele)
• Õigustamiseks (tavaliselt enda või kellegi tegevusest/ tegematajätmistest tulenevalt)
• Kaitsemiseks (enda kaitsemiseks, teiste kaitsemiseks)
• Mugavusest (no ei viitsi jännata)
• Meeldimiseks (no ikka parema mulje jätmiseks)
• Lõbustamiseks (moonutatud/ilustatud tõde, et "stoori" oleks naljakam)
• Vältimiseks (vältimaks tõele järgnevat sündmusteahelat)
• Argusest (hirm teha haiget või saada haiget, otsustamatus)

No ei ole kindel, et kõik kirja sai, kui veel meelde tuleb, lisan kindlasti!

Nii nagu valetamise põhjused on erinevad, on olemas ka erinevat liiki valesid:

• Lausvale – edastatud faktid ei vasta üldse tõele (kuulub pataloogia valdkonda, aga mitte alati)
• Moonutatud tõde – edastatud faktid tuginevad tõele, kuid on tugevalt moonutatud
• Peidus tõde – fakte ei edastatagi, lihtsalt vaikitakse või viiakse jutt mujale (hämamine)
• Hädavale - vale jääb siiski valeks (isegi siis, kui hädas oled või kedagi hädas aitad)
• Nalja vale - valetatakse teiste inimeste lõbustamiseks ja nalja lõppedes tunnistatakse viivitamatult valet
• Tühjad lubadused - võrduvad tegelikkuses valedega, kui lubadus antakse teades, et seda täita ei suudeta (või vähemalt on selle täitmine ebatõenäoline)
• Füüsilised valed - valetav kehakeel (võlts naeratus, teeseldud pisarad jms)

Kui nüüd neid kahte nimekirja hakata omavahel kokku miksima, siis tegelikult selgubki, miks mõnikord valetatakse. Ma ei taha mitte mingil juhul jätta siin muljet, et valetamine on ok. Ma lausa vihkan valetamist ja ei leia valedele ühtegi õigustust...

Ma mõtlesin päris pikka aega, et teatud olukordades võib valetada - no näiteks ei tohi öelda inimesele julma tõde ja on ok seda ilustada või seda teise nurga alt serveerida (kaitsev vale). Aga kas ikka on? Võtame lapsed... Kas võib lapsele valetada, et teda kaitsta, et ta haiget ei saaks? No vahest on ju tõesti tõde nii julm, et kuidas on võimalik seda öelda... Kuid mis saab siis, kui ta saab teada, et Sina (kõige tähtsam inimene tema elus) oled talle valetanud? Kas see ei tee hoopis rohkem kahju?

Valed on lihtsad tulema, aga ära enam minna ei taha. Väikesest valest saab suur ja vale teeb haiget alati. Selleks on parim tõtt rääkida ja kui vahest ei tea, mida öelda, siis räägi südamest ja Sa ei saa eksida.

Valed teevad inimesed haigeks ja seda haigust ravida on raske. Ja lihtne tõde on see, et v a l e d j ä ä v a d a l a t i v a l e d e k s !

8. Praegu

Tahtmatult lõikan end lahti

maailma heledast raamatust

küsid mis minuga lahti

ning sinu hääles on saamatust

valede magusat prahti
tõsidus varjab kui tüll
sinustki lõikan end lahti
küsid on valus on küll.

Doris Kareva

7. Lessons of life

I was five and he was six

We rode on horses made of sticks

He wore black and I wore white

He would always win the fight

.

Bang bang, he shot me down

Bang bang, I hit the ground

Bang bang, that awful sound

Bang bang, my baby shot me down.

.

Seasons came and changed the time

When I grew up, I called him mine

He would always laugh and say

"Remember when we used to play?"

.

Bang bang, I shot you down

Bang bang, you hit the ground

Bang bang, that awful sound

Bang bang, I used to shoot you down.

.

Music played, and people sang

Just for me, the church bells rang.

.

Now he's gone, I don't know why

And till this day, sometimes I cry

He didn't even say goodbye

He didn't take the time to lie.

.

Bang bang, he shot me down

Bang bang, I hit the ground

Bang bang, that awful sound

Bang bang, my baby shot me down...

.

Nancy Sinatra "Bang bang"

6. Tarkus

Ausalt öeldes meeldivad mulle kangesti targad inimesed. Targad inimesed on seksikad :) Mul on au tunda paari äärmiselt tarka inimest, kuigi ise nad ennast oma tagasihoidlikkuses millekski eriliseks ei pea (või on tegemist tarkusest tuleneva hoiakuga?).

Tegelikult oli täna taas A see, kes mu mõtted sellele teemale viis. Meie jutuajamise käigus küsis ta minult provotseerivalt: "Et tarkus on siis teadmine asjadest, mida pole vaja?" Ei, ei ole. Tarkus on midagi hoopis enamat!

Tarkus on loogilisus, tarkus on empaatia, tarkus on suuremeelsus, tarkus on kompromiss, tarkus on erinevate asjade teadmine (ükskõik, kas seda teadmist on kellelegi vaja või mitte), tarkus on julgus uurida asju, millest Sa midagi ei tea. Tarkus on lugeda ja kuulata, tarkus on osata midagi väga hästi, tarkus on teadmistest rõõmu tundmine ja selle jagamine.

Tarkus on oskus osata mõelda. Nojah, me kõik mõtleme - proovi Sa ilma mõtlemata olla, aga mõelda võib erinevalt. Muide kõigile, kellele kehakaal muret teeb - lugesin kunagi ühest teadusajakirjast, et sügav mõtlemine põletab kaloreid! Aga segamini ei tohi ajada tundmist ja mõtlemist. Enamus ajast me tunneme, tajume ja analüüsime kergelt olukorda, kuid mõtlemise all pean ma silmas ikka kaalumist, juurdlemist, lahenduste otsimist, sügavat analüüsi ja süüvimist. Erinevate teadmiste (mitte tunnete!) kokku panemist ning sellest tekkiva sünergia kaudu lahendusteni jõudmist. Mõtlemist tuleb harjutada - lihtsalt aega leida, viskata kas voodile siruli või minna õhtusele jalutuskäigule ja mõelda - ning mõtled kohe nii tugevalt, et miski muu ei loe. Ja lõpuks mõtledki välja!

Minu jaoks on tarkusel veel üks külg - headus. Kurjad teadlased ei ole seksikad :) Tõeline tarkus lubab inimesel olla hea ning ta ei kasuta enamasti oma mõistust halbadel eesmärkidel. Tark inimene lihtsalt teab, miks peab olema hea (loogiline ju). Muidugi on olnud tarku ja silmapaistvaid inimesi, kes oma eksistentsiga on kaasa toonud rohkem kurja, kuid minu silmis jäävad nad ikkagi tühisteks ja rumalateks väikesteks inimesteks.

Ja veel - targad inimesed ei tohiks olla julmad. On hull, kui purustad kellegi südame, aga veel hullem on, kui võtad purustatud südame, äratad selle tagasi elule ja siis purustad taas...

PS! Ja tagantjärgi tarkus on ka tarkus - targad ju õpivad teiste vigadest :)

5. Paha

Ausalt, täna on juba 7. jaanuar ja ma pole siia ridagi vahepeal kirjutanud. Olin 4 päeva sanatooriumis ja parendasin tervist. Masseeriti söögi alla ja söögi peale - mõjus! Lisaks sain teada, et pean enda eest rohkem hoolitsema hakkama, sest muidu pole mul ringi kepsutamise lõbu enam kauaks jäänud. Eks näis - lisaks kõigele muule, soovitati ka kõhutantsuga tegema hakata :D No kui nii kaugele jõuan, siis kindlasti riputan foto ka siia... :D

Aga ikkagi on paha olla. Mitte tervise pärast, lihtsalt on raske. Paar inimest teavad (näe Heneli, nüüd oled sina ka blogis ;), aga ma pole veel valmis sellest kirjutama.

Arutasin täna A-ga, et kas meie vanuses veel on võimalik armuda. Tema arvas, et on - et armumiseks ei pea olema naiivne ja see võib küüniliste inimestega ka juhtuda. Ma ei tea... Äkki tõesti... A on hea ja armas, et ta seda ütles. Mina aga juurden ikka veel selle üle, et kas siis armastus ja armumine üldse on olemas?? See on vist samamoodi nagu kõhuvaluga - et kui ei valuta, siis ei oska seda ka eriti ette kujutada :) Selle võrdluse pärast palun kohe vabandust kõigilt, kes on hetkel armunud või armastavad...

Pärast M-i küsis kord Mitrofani mu käest, et kas Sa Kerli armastasid teda päriselt? Ma lausa vihastasin - ma elasin temaga 14 aastat koos, muidugi armastasin. Ma ju põdesin aasta otsa (ja vahest põen siiani) - mis see muud oli! Aga tema küsimus pani mind mõtlema.... Mida rohkem ma mõtlesin, seda vähem ma endas kindel olin. Mitrofani noogutas mõistvalt ja küsis, et äkki hoopis teadmine, et Sa ei saanud teda enam oli see, mis Sulle haiget tegi, mitte armastus?

Äkki tõesti. Kas ma armastasin teda sama palju tollel hommikul, enne seda kohutavat ööd, või kasvas koos kaotusehirmuga ka minu niiöelda armastus taevasse? Muidugi ma hoolisin (ja hoolin siiani) temast, ausatsin, usaldasin, toetusin temale ja me sobisime hästi - aga äkki jäi sellest väheks? Aga kui armastust pole olemas, siis kas saab sellest puudust tunda (no, et kui väheks jäi)?

Olen oma elus olnud küll armunud rohkem kui 1 korra, aga see on alati lõppenud fiaskoga. Äkki pole mul lihtsalt vedanud? Küsisin täna suures avameelsushoos A-lt, et kas minusse on võimalik armuda? Ta vastas lakooniliselt: "Ojaa" No eks elu näitab... Loodan, et A-l on õigus ja varsti õhkan siin taeva poole roosade põskedega, et kuidas ma küll kogu elu siiani valesti olin mõistnud.... (näeksite Te praegu muiet mu näol :)

Mitrofani ütleb mulle ikka, et ära kiirusta... küll jõuad. Ma tavaliselt usun teda, aga vahest muutun kärsituks. Samas ei ole ma ka midagi ette võtnud, et olukord muutuks - lausa vastupidi (A andis ka mõista, et ise blokid ja siis virised :).

Kõik, kes ütlevad, et see on kibestunud inimese jutt - neil on tuline õigus! Luban ennast parandada ja uuesti uskuma hakata - juhtugu see siis millal tahes :)

PS! Ja öelgu Mitrofani mis tahes, mina ei hakka iial arvama, et platooniline armastus ongi see õige ja unustamatu - lihtsalt pole nõus!

4. Lubadused

Ausalt minu uus aasta tuli rahulikult, nagu on ta alati tulnud.

Tegin muide süüa (!) - veiseliha punases veinis ja maasika-juustutorti... See oli tegelikult küll varasemalt antud lubaduse täitmine veel 2007. aastal, sest lubadusi tuleb täita. Kõik läks suhteliselt sujuvalt, aga veidi enne südaööd juhtus imelik asi - istusin rahulikult laua taga, käed laual ja järsku hüppas mul kõrvarõngas kõrvast ja otse taldrikusse! Ma vannun, et ei liigutanud isegi pead - kõrvarõngale tuli elu sisse ja ta sukeldus otse minu veinikastmesse - vedas, et ära ei söönud seda (või kui talle elu sisse tuli, siis oleks vist õigem öelda "teda")... Antud hetkel rääkisin ma kadunud Jaan Krossi loomingust ja ma siiralt loodan, et sellel kõigel temaga midagi pistmist polnud. Igatahes, kui kellelgi sellega seoses midagi tarka on öelda, siis palun!

Mõni päev tagasi ma ütlesin, et kuna ma oma lubadusi armastan pidada, siis ma parem ei hakka lubama asja, milles 100% kindel pole. No tore ikka küll, kui mugavaks mõni oma elu teha oskab! Ma nüüd võtan viimase kui sõna tagasi ja hakkan lubadusi andma ning nende pidamise nimel ränka tööd tegema - ausalt! Selle tõestuseks panen ma kirja mõned lubadused järgmiseks aastaks.

Lubadused ei ole tähtsuse järjekorras:

1) Õpin selgeks rottide ralli ja kasutan uusi teadmisi agaralt igapäevaelus (mõõdik: olen kõik mängureeglid selgeks saanud 2008. aasta juuniks)

2) Alustan uue võõrkeele õppimist (mõõdik: aasta lõpuks räägin algtasemel)

3) Olen tugev (mõõdik: ei nuta ega haletse ennast - lubatud 1 x kuus)

4) Usun endasse (mõõdik: teen plaanid unistuste realiseerimiseks ja alustan tööd nende elluviimiseks)

5) Käivitan vähemalt 2 siiani paberil olevat projekti (mõõdik: projektid toovad aasta lõpus esimesed rahavood)

6) Teen hoolega tööd (mõõdik: HE eelarve saab täidetud)

7) Ostan nõudepesumasina (mõõdik: torumees ühendab masina ära)

8) Ostan hea fotoaparaadi (mõõdik: alustan oma esimest fotoseeriat (teema veel saladus))

9) Püüan vähem ette kujutada ja rohkem faktidele tugineda (mõõdik: ei eelda, vaid küsin üle. Ette on lubatud kujutada ainult teemadel, mis mind isiklikult ei puuduta :D)

10) Kõnnin igal argipäev vähemalt 1 tunni kiiresti (mõõdik: linnuke märkmikusse)

11) Käin ära Itaalias (või siis Prantsusmaal :) (mõõdik: panen reisifotod netti)

12) Ei jäta blogipidamist pooleli (mõõdik: aasta lõpuks on siin vähemalt 50 blogi)

13) Võtan puhkuse välja (mõõdik: aasta lõpuks olen välja võtnud kõik 6 nädalat puhkust)

14) Hüppan langevarjuga (mõõdik: astun lennukist välja)

15) Teen aasta lõpus kokkuvõtte oma lubaduste pidamisest ja mõtlen välja usutavad vabandused nendele, mida pidada ei suutnud :)

No näh siis, oskan lubada küll :)

Head uut aastat kõigile!