Möödas jällegi 2 kuud ja lisandunud pole ühtegi rida. Viimane aeg ennast käsile võtta ja teada anda neile, keda huvitab :)
Mis siis sellest ajast on meelde jäänud?
Veebruaris kindlasti töö - olen ikka enda üle päris uhke ;) Uskuge see kõik on tulnud raske töö ja vaevaga ning tihti on naeratuse taga peitunud hirm ning kõhklused. Olen püüdnud nii kangesti ja järgnenud tunnustus oli hädavajalik teadmaks, et olen õigel teel. Aitäh kõigile, kes toeks on olnud ning kellel on selles suur roll.
Märtsi märksõnaks on kindlasti Vemdalen. Need armsad reisid Rootsi, mis peidavad endas alati midagi uut, palju mõtteid, õnnetunnet ning üksildust, siirast imestust ja imetlust, aga alati ka tiba solvumist vastukaaluks heaolule.
Minu jaoks, kes ma terve elu Lääne-Eesti "soos" :) olen elanud, on mägedel alati mingi eriline mõju - nad teevad mind õnnelikuks oma lõpmata iluga, kuid samas panevad tundma ennast väikese, üksiku ja tühisena - pisitillukese täpikesena kõige selle keskel.
Nalja sai muidugi ka - enamuse aja minu (mägede võhiku) üle. Esiti olid suurimaks naljaks minu talveriided... Minu ilus karvase kapuutsiga jope ja Merka poest ostetud suusapüksid... Pärast seda, kui ma olin oma talveriideid ja matkasaapaid üldiste naerupahvakute ja kaastundlike muiete saatel kõigile demonstreerinud, otsis Göran keldrist välja oma abikaasa talvevarustuse (õnneks oleme peaaegu sama kasvu - tema küll oma 20 cm minust lühem). Sedasi ma siis asusingi teele - seljas Ulla tohutu suusakostüüm ja lumepalle meenutavad labakud, jalas Mitrofani kadunud vanaisa saapad ja peas Pierre vana mootorratta kiiver... Teate, ma tean nüüd täpselt, mida tunnevad väikesed lapsed, kes on liiga paksult riidesse pandud ning käivad käed laiali ja kõrvale vaatamiseks peavad keerama kogu keha :)
Kuidagi vinnasin ma ennast selle lumesaani peale ja sõit läkski lahti. Keha harjus riiete suurte kabariitidega ning külm näpistas põsesarnasid. Aga sellele ma ei mõelnud üldse, sest kõik oli nii ilus... Valge lumi igal pool - nii kaugele, kui silm ulatub. Selline õnnis tunne - maailm on üks pagana ilus ja elamisväärne koht... kuni NÄTAKI! sõitsin ma läbi lumelahangu ja hambad lõid sellise pauguga kokku, et hetkeks arvasin, et kui suu lahti teen, siis need ka riburadapidi sealt välja kukuvad.
Elu õpetab, edaspidi olen ettevaatlikum. Õhtuks jõudsimegi mägionni... jeerum kui ilus siin on. Potsatan saanilt maha ja asun rõõmsalt ümbrust avastama. Maja taga on jõgi ja kosk! Hakkan jõe poole paterdama, jõuan veel Pierre`le ja Mitrofanile hüüda, et tunnen nagu oleksin ekspeditsioonil Anktarktikas ja imiteerim skafandriga kosmonauti (liikuda on ikka veel erakordselt ebamugav) kui järsku - blumm... olen ja nabast saadik lumme vajunud. Edutud katsed lumest välja saada lõppevad vaid minu suurte naerupahvakutega, sest need kadunud vanaisa saapad ei taha kuidagi koostööd teha. Lõpuks tiris Mitrofani mu välja ja käskis edaspidi kõndida vaid saanijälgedel, sest lumi on liiga pehme... taevas halasta! Alles siis ma sain aru, et lumi ongi üle 1,5 meetri paks ja need väikesed puud ümberringi on tegelikult puuladvad... Natuke õudne hakkas ja järgmisel päeval koske vaatama minnes, liikusin jõe ääres siis roomates nagu soomepoiss sõjas :D
No ja meie romantilised õhtud mägionnis... Kasuta nüüd kogu oma kujutlusvõimet ja mõtle kaasa... üksik mägionn keset lumiseid mägesid, kaminas praksuv tuli, kümned põlevad küünlad, pliidil maitsev õhtusöök ja soojas aluspesus ning tohutute saabastega mehed esitamas mulle popuriid Eurovisiooni lauludest koos meeleolukate tantsuliigutustega... "Aaaaai laaaav JuuuuuroP" Hahaa... Juba ainuüksi selle nägemiseks tasus siia sõita.
Kell läheb, õllekott tühjeneb ja väsimus on oma töö teinud. Istume ümber laua, vaatame küünlaleeki ning räägime vaiksemalt. Pierre üritab mulle selgeks teha, et ma olen Gena Davise nägu... no mida veel! Kahjuks ei taipa ma küsida, et kas see on hea või halb... Mitrofani räägib mulle õuduslugusid loomast, kes elab mägedes ja öösel ringi käies inimesi sööb... Vaatan aknast välja, kuu on värvinud lume sinakashalliks ning silm seletab kahtlaseid varje. Püüan mitte mõelda, et pean veel välja vetsu minema ning suures pabinas unustan ka selle koletislooma nime. Hiljem ristin selle looma oma peas Volfmariiniks. Igatahes saab Mitrofani oma karistuse, kui ma ta keset ööd voodist välja ajan ja ennast vetsu palun saata... ta küll poriseb saapaid jalga pannes, et see koletis ei tee mulle midagi, kuid lõpuks ootab kannatlikult kemmergu ukse taga ja tagasi onni jõudes (pärast minu spurti, sest ma tõesti nägin silmanurgast volfmariini), isegi naeratab.
Selle õhtu ja kojumineku vahele mahub veel hullumeelne shoping ning Sundsvall, suur solvumine ning palju pisiasju. Tegelikult oli mõnus kordaläinud puhkuses (kui nüüd see suur solvumine välja jätta).
Laevale läheme vaikides ning oma mõtteid mõlgutades. Ma ei tea miks, aga laevad ei meeldi mulle (tegelikult tean ju küll). Iga kell valiksin reisimiseks lennuki, aga vahest ei saa teisiti. Rootsi minnes lennuk hilines 2 tundi, aga see andis mulle jällegi suurepärase võimaluse Efkaga aega veeta ning ta oma järgmisele tripile kaasa meelitada - saatus :)
Laeval olen ma erakordselt õnnetu - nagu alati. Ostan uue lõhna ja pudeli portveini. Aga vaata kus ime! Paar kajutit meie omast edasi reisib A Stockholmi kruiisilt tagasi ja paar kajutit tagasi reisib Efka kallike! See on juba midagi... Laevatäis kalleid inimesi :)
Ahjaa, sünnipäev oli ka seal Rootsis - aitäh kõigile, kes meeles pidasid :)