Ausalt Mitrofanist. Andku kallis härra Akunin mulle andeks, et oma sõbrale piiskop Mitrofani järgi nime andsin, kuid ma ei saa midagi parata. Ei, ei - ta pole tegelikult üldsegi piiskop Mitrofani moodi, pigem soovin ma vist, et ta oleks rohkem selline nagu Akunini kirikupea. Loomulikult on neil ka terve hulk sarnasusi, kuid kellel neid poleks. Minu Mitrofani ei ole vanaldane halli habemega piiskop...
Vanaldane halli habemega piiskop ei ole nagu Mitrofani - keskmise kehaehitusega, hea väljanägemisega ja silmipimestava naeratusega. Loomulikult on ta ise sellest kõigest teadlik (ta on ju tark) ja tihti ei jäta ta seda oma eesmärkide saavutamisel kasutamata. Aga tema sees on veel tõeliselt ilus inimene, keda õnnestub näha vähestel ja seetõttu...
Ja seetõttu võib Mitrofani vahest nutta ka. Ma pole kunagi näinud, et keegi võib nii lohutamatult nutta. Ei, keegi ei surnud ära ja keegi ei teinud talle haiget. Ta nuttis selleks, et tema tegi kellelegi haiget. Ta vihkas ennast selle eest, aga ei saanud ka teistmoodi käituda, sest Mitrofani on aus...
Mitrofani on aus, täiesti haigeks tegevalt aus. See ei ole nii, et mida mõtleb, seda ütleb - üldsegi mitte. Kõigepealt ta mõtleb... Ta võib mõelda mitu-mitu päeva ja siis ütleb - PÕMM... No ja muidugi vastavalt sellele, millega ta lagedale tuleb, jääb kuulajal üle kas saada valgustatud või siis nutt kurgus lahkuda. Aga Mitrofani palub alati andeks, alati. Selleks ongi nii raske, sest andeks paluda ta oskab - ei, ta ei too lilli ega tee suuri sõnu... Lihtsalt ütleb, et anna andeks, olin kohutavalt ebaõiglane...
Kohutavalt ebaõiglane on Mitrofani siis, kui ta kardab haiget saada. Lisaks on ta kriitiline, uskumatult kriitiline. Asjad, mis mind endast välja viivad, ajavad teda naerma, kuid asjad mida mina iseenesestmõistetavalt võtan, tekitavad talle tuska ning ta asub lõputusse võitlusesse paratamatusega. Ta teab, et tema kriitika on vahel ebaõiglane, sest suures maailmaparandamise tuhinas unustab ta, et haiget saavad ka tema enda parimad sõbrad...
Parimad sõbrad aga annavad andeks, sest nad teavad, et Mitrofani ei saa sinna midagi parata - lihtsalt on raske olla nii tark ja loogiline. Ojaa, kui kiita tema mõistust, siis jääb sõnadest puudu. Olen ka oma elus kohanud igasuguseid inimesi, kuid kedagi nii tarka varem mitte. Aina vaata ja imesta ja tunne uhukust...
Tunne uhkust, et saad olla Mitrofani sõber. Ja oma sõpru ta ei reeda. Tema piinlikult korras häärberi uksed on sõprade jaoks alati lahti ning ma tean, et salaja ta hing hõiskab, kui keegi jälle ta abi vajab. Kui Sul on halb, siis Mitrofani on vait...
On vait terve selle aja, kui ta Su toolile istuma paneb, tassi kuuma teed toob, ja oma käed Su õlgadele paneb. Täielik vaikus... Ja siis Sa hakkad iseenesest rääkima, räägid ja räägid ja vahest ka nutad ja siis Mitrofani kallistab, vaatab silma ja ütleb midagi sellist, et Sul jääb ehmatusest suu lahti... Mitrofani teab alati, mida on õige öelda...
On õige öelda, et Mitrofani on kohutavalt mitmekülgne inimene. Kui ta midagi teeb, siis ikka maksimaalselt hästi ja kõigele lisaks saavutab ka edu. Mitrofani on uskumatult hea lumelaual, samas võib ta mängiva kerglusega kirjutada arvutile programme, oma elu jooksul on ta kokku ajanud märkimisväärse varanduse, tal on hunnikutes edukaid ettevõtteid, ta on hämmastav tulirelvade käsitlemisel, kaljuronimisel, vastassugupoolega, ta räägib erinevaid võõrkeeli, tal on aukartustäratav raamatukogu, ta on fantastiline kokk.... oh, see nimekiri saaks liiga pikk ja ega lõpuks keegi enam ei usuks ka (hakatakse mind veel väljamõeldud sõbraga opakaks pidama), et selline sõber mul on...
Mul on muidugi lisaks Mitrofanile veel sõpru, aga nemad ei salli Mitrofanit. Nad on ju mu sõbrad ja näevad, et Mitrofani ei mõju mulle just iga päev hästi. Aga nemad ei tea, nad ei tea, et need harvad korrad, kui ta mulle hästi mõjub, kaaluvad üles kõik selle kriitika ja ebaõigluse ja täiuslikkuse. Nad lihtsalt ei tunne teda...
Ei tunne teda nii nagu peaks. Mitrofanil on ka ema ja kasuisa ja pärisisa ja kasuema ja poolõde ja kasuvend. Mitrofanil on ka vanaema (tavaline pannkooke küpsetav, lokirulle keerav vanaema) ja varem oli tal ka vanaisa, aga vanaisa suri ära (ehkki varem pidas Mitrofani siiralt teda terve oma elu surematuks - ausalt!). Aga ka nemad ei tunne päriselt Mitrofanit - neil on omad mälestused ja nurjunud lootused ja kuna Mitrofani tihti ei hooli, siis ta tekitab hirmu...
Tekitab hirmu oma kummaliste küsimustega ja ära loodagi, et ta selgitab, kui aru pärid, et milleks sellised küsimused. Siis vastab Mitrofani alati ühte moodi: "I`m just thinking." Ja niimoodi jäädki siis üksi oma küsimustega, kõhkluste ja kahtlustega ning loomulikult suurepäraselt töötava ettekujutlusvõimega! Peale paari sellist kummastavat kogemust hakkad kartma tema imelikke küsimusi, sest kunagi hiljem tuleb alati välja, et ta küsis ikkagi asja pärast ja Sinu vastusest sõltus nii palju...
Nii palju on veel öelda, aga sõnadest jääb puudu. Mitrofani kardab ka, ta kardab, et õpid teda lõpuni tundma ja siis hakkad teda tavaliseks pidama. Vahest kui Mitrofani mu endast välja viib, siis ma ütlen talle kiusu pärast, et ta on tavaline. Siis muutub Mitrofani kurvaks, kehitab õlgu ja jääb vait...
Jääb vait ja on mu peale kuri. Ta ei anna mulle ega endale andeks, et ma teda nii hästi tunnen ja veel vähem suudab ta leppida sellega, et ta mind vajab. Ja niimoodi me siis võitleme ja ei kujuta ette, millega see kõik lõpeb...
Kõik lõpeb aga millegagi ja eks meil kõigil on omad unistused. Selline ongi minu sõber...
Minu Sõber Mitrofani!
Ja seetõttu võib Mitrofani vahest nutta ka. Ma pole kunagi näinud, et keegi võib nii lohutamatult nutta. Ei, keegi ei surnud ära ja keegi ei teinud talle haiget. Ta nuttis selleks, et tema tegi kellelegi haiget. Ta vihkas ennast selle eest, aga ei saanud ka teistmoodi käituda, sest Mitrofani on aus...
Mitrofani on aus, täiesti haigeks tegevalt aus. See ei ole nii, et mida mõtleb, seda ütleb - üldsegi mitte. Kõigepealt ta mõtleb... Ta võib mõelda mitu-mitu päeva ja siis ütleb - PÕMM... No ja muidugi vastavalt sellele, millega ta lagedale tuleb, jääb kuulajal üle kas saada valgustatud või siis nutt kurgus lahkuda. Aga Mitrofani palub alati andeks, alati. Selleks ongi nii raske, sest andeks paluda ta oskab - ei, ta ei too lilli ega tee suuri sõnu... Lihtsalt ütleb, et anna andeks, olin kohutavalt ebaõiglane...
Kohutavalt ebaõiglane on Mitrofani siis, kui ta kardab haiget saada. Lisaks on ta kriitiline, uskumatult kriitiline. Asjad, mis mind endast välja viivad, ajavad teda naerma, kuid asjad mida mina iseenesestmõistetavalt võtan, tekitavad talle tuska ning ta asub lõputusse võitlusesse paratamatusega. Ta teab, et tema kriitika on vahel ebaõiglane, sest suures maailmaparandamise tuhinas unustab ta, et haiget saavad ka tema enda parimad sõbrad...
Parimad sõbrad aga annavad andeks, sest nad teavad, et Mitrofani ei saa sinna midagi parata - lihtsalt on raske olla nii tark ja loogiline. Ojaa, kui kiita tema mõistust, siis jääb sõnadest puudu. Olen ka oma elus kohanud igasuguseid inimesi, kuid kedagi nii tarka varem mitte. Aina vaata ja imesta ja tunne uhukust...
Tunne uhkust, et saad olla Mitrofani sõber. Ja oma sõpru ta ei reeda. Tema piinlikult korras häärberi uksed on sõprade jaoks alati lahti ning ma tean, et salaja ta hing hõiskab, kui keegi jälle ta abi vajab. Kui Sul on halb, siis Mitrofani on vait...
On vait terve selle aja, kui ta Su toolile istuma paneb, tassi kuuma teed toob, ja oma käed Su õlgadele paneb. Täielik vaikus... Ja siis Sa hakkad iseenesest rääkima, räägid ja räägid ja vahest ka nutad ja siis Mitrofani kallistab, vaatab silma ja ütleb midagi sellist, et Sul jääb ehmatusest suu lahti... Mitrofani teab alati, mida on õige öelda...
On õige öelda, et Mitrofani on kohutavalt mitmekülgne inimene. Kui ta midagi teeb, siis ikka maksimaalselt hästi ja kõigele lisaks saavutab ka edu. Mitrofani on uskumatult hea lumelaual, samas võib ta mängiva kerglusega kirjutada arvutile programme, oma elu jooksul on ta kokku ajanud märkimisväärse varanduse, tal on hunnikutes edukaid ettevõtteid, ta on hämmastav tulirelvade käsitlemisel, kaljuronimisel, vastassugupoolega, ta räägib erinevaid võõrkeeli, tal on aukartustäratav raamatukogu, ta on fantastiline kokk.... oh, see nimekiri saaks liiga pikk ja ega lõpuks keegi enam ei usuks ka (hakatakse mind veel väljamõeldud sõbraga opakaks pidama), et selline sõber mul on...
Mul on muidugi lisaks Mitrofanile veel sõpru, aga nemad ei salli Mitrofanit. Nad on ju mu sõbrad ja näevad, et Mitrofani ei mõju mulle just iga päev hästi. Aga nemad ei tea, nad ei tea, et need harvad korrad, kui ta mulle hästi mõjub, kaaluvad üles kõik selle kriitika ja ebaõigluse ja täiuslikkuse. Nad lihtsalt ei tunne teda...
Ei tunne teda nii nagu peaks. Mitrofanil on ka ema ja kasuisa ja pärisisa ja kasuema ja poolõde ja kasuvend. Mitrofanil on ka vanaema (tavaline pannkooke küpsetav, lokirulle keerav vanaema) ja varem oli tal ka vanaisa, aga vanaisa suri ära (ehkki varem pidas Mitrofani siiralt teda terve oma elu surematuks - ausalt!). Aga ka nemad ei tunne päriselt Mitrofanit - neil on omad mälestused ja nurjunud lootused ja kuna Mitrofani tihti ei hooli, siis ta tekitab hirmu...
Tekitab hirmu oma kummaliste küsimustega ja ära loodagi, et ta selgitab, kui aru pärid, et milleks sellised küsimused. Siis vastab Mitrofani alati ühte moodi: "I`m just thinking." Ja niimoodi jäädki siis üksi oma küsimustega, kõhkluste ja kahtlustega ning loomulikult suurepäraselt töötava ettekujutlusvõimega! Peale paari sellist kummastavat kogemust hakkad kartma tema imelikke küsimusi, sest kunagi hiljem tuleb alati välja, et ta küsis ikkagi asja pärast ja Sinu vastusest sõltus nii palju...
Nii palju on veel öelda, aga sõnadest jääb puudu. Mitrofani kardab ka, ta kardab, et õpid teda lõpuni tundma ja siis hakkad teda tavaliseks pidama. Vahest kui Mitrofani mu endast välja viib, siis ma ütlen talle kiusu pärast, et ta on tavaline. Siis muutub Mitrofani kurvaks, kehitab õlgu ja jääb vait...
Jääb vait ja on mu peale kuri. Ta ei anna mulle ega endale andeks, et ma teda nii hästi tunnen ja veel vähem suudab ta leppida sellega, et ta mind vajab. Ja niimoodi me siis võitleme ja ei kujuta ette, millega see kõik lõpeb...
Kõik lõpeb aga millegagi ja eks meil kõigil on omad unistused. Selline ongi minu sõber...
Minu Sõber Mitrofani!
