15. Abi

Ausalt öeldes on minu meelest aidata kergem kui abi vastu võtta. Ma võin garanteerida, et kui ükskõik kes abi vajab/palub, ma aitan alati nii nagu saan ja oskan. Paar korda elus olen pidanud ka abist ära ütlema ja siis olen pikki nädalaid sellepärast põdenud.

Enne praegust elu oli lihtne - vahest ma olingi nagu ringikõndiv abi :) Kellel aga mure oli, ikka küsiti abi - kasvõi paluti ennast ära kuulama. Kus aga nägin, et saan aidata, seal ka aitasin - alati ei ole vaja küsimist oodata. Ükskord näiteks panime Ingaga Merle köögimööbli kokku, sest Merle oli tõesti hädas - keegi ei osanud seda kokku panna! Me lihtsalt läksime sinna ja panime selle pagana mööbli kokku - pärast olid küll villid peos (meil akutrelli polnud), aga kui Merle õhtul töölt tuli, oli mööbel täies hiilguses seinal ja on seal tänapäevani :) Sain selgelt aru ka sellest, et vahest tuleb aidata nii, et tegu abina välja ei paistaks. Õhtusöögid meil, kui heal sõbral nappis raha, talveriided, tolmuimeja - mis iganes... Oma äri tõi piisavalt sisse, et jätkuks mulle ja ka teistele - tuleviku pärast ma ei muretsenud.

Mulle meeldib aidata, aga ma ei tulnud kordagi selle peale, et ise kelleltki abi küsida ja ega polnud erilist tarvidust ka. Häbi on tunnistada, aga ma ei oska abi paluda, veel vähem oskan abi vastu võtta.

Mäletan, kui poja sündis ja ma olin 40-kraadises palavikus kodus... Minu ainus mure oli, et kuidas söök valmis teha ja toad koristatud saab... Arvan, et isegi mu ema ei tea siiani, kui suures hädas ma olin (poes oli vaja käia, lapse eest hoolitseda, suur poiss oli ka siin - tema vajas hoolt), kedagi abiks polnud, keegi abi ei pakkunud ja ega ma ei palunud ka... Usun, et tugevad pole need, kes suudavad aidata, tugevad on need, kes suudavad vajadusel ka abi paluda.

Ühesõnaga avastan ma ennast praeguses elus järjest rohkem olukordades, kus mulle pakutakse abi. Mõõtmatu on muidugi abi, mis ma olen viimase kahe aasta jooksul oma sõpradelt saanud - need lõputud telefonikõned ja käehoidmised - Te hoidsite mu sihi selgena! Ma tean, et ka Teil ei olnud kerge harjuda uue minuga... Anneli isegi ükskord ütles, et millal see vana Kerli tagasi tuleb, et ta igatseb teda... Usun kullake, et tänaseks on ta peaaegu tagasi :)

See on selline "hingline" abi, mille vastuvõtmisega pidin õppima toime tulema. Aga sootuks teine on lugu materiaalse abiga. Loomulikult on iga materiaalses abis ka hingeline, kuid selle vastu võtmiseks sa pead füüsiliselt käe välja sirutama...

Siiani olen suutnud abidest kõrvale laveerida - pakutakse ikka, kui nähakse, et abi vajan... Ma saan aru, et tegelikult solvan oma keeldumisega pakkujat, aga ma ei oska teisiti. Paar kuud tagasi olin omadega ikka päris jännis... Olin plank, mis plank - kõik säästud olid nullis ja palgapäeva isegi ei paistnud veel. Pidasin vargsi plaani, et mis ettekäändel poissi ema juurde sööma saata... Ühel õhtul aga, kui oma jalutuskäigult koju jõudsin, leidsin oma pükste tagataskust päris suure summa raha... Siis meenus, et Mitrofani oli seal midagi suterdanud, aga siis arvasin, et ta niisama veiderdab. Seda raha peos hoides... ma ei tea... ühelt poolt olin äraütlemata rõõmus - pean palgapäevani vastu, teiselt poolt aga... Ma olin ju talle korduvalt öelnud, et ma ei võta ta raha! Aga mis õigusega kahtlen mina tema abi siiruses? Ma ise olen ju tema moodi käitunud kordi ja kordi. Igatahes ma seda raha tagasi ei viinud, tänasin teda ja lubasin endale, et mõtlen selle üle...

Mida ma siis õigupoolest kardan? Kardan nõrgana näida? Kindlasti mitte, mulje jätmise pärast pole ma kunagi muretsenud. Kardan, et pean vastuteene tegema (minu lemmikütlus "Tasuta on ainult juust hiirelõksus")? Kindlasti mitte - mulle ju meeldib teisi ka aidata. Aga mis see pagan siis on???

Nii tobe, kui see ka ei tundu - ma kardan, et aitaja arvab, et ma kasutan teda ära. Kardan, et öeldakse jälle (nagu on tehtud palju kordi): "Küll on kerge olla ilus naine." Kardan, et minu avameelitsemist peetakse lihtsalt vahendiks lahedama äraolemiseni jõudmiseks. Ma annan endale täiesti aru, et sellise avaldusega solvan ma kõiki, kes mulle siiralt oma abikätt kunagi on pakkunud, aga ma püüan seletada, miks on nii raske vastu võtta abi... asi pole üldse Teis, asi on ikka veel minu haiges hinges... Ja ma hindan igat pakkumist väga-väga kõrgelt ning ei unusta seda iial, isegi kui ma hetkel seda vastu võtta ei saa.