Täna oli nii ilus päev! Päike, soe ja üldse kuidagi mõnus oli olla. Kohe tundsin, et on hea. Isegi valu ei varjutanud mu mõnulemist.
Ma püüan teha endaga katse - täna Rakveres käies oli aega selle üle järele mõelda.
Teema sai alguse sellest, et vaidlesime Mitrofaniga tunnete olemuse üle. Püüdes oma tõdemust näitega ilmestada, palusin ma tal meenutada, millal ta viimati väga õnnetu oli. Lisaks ma isegi palusin tal püüda meenutada, kuidas see tunne oli. Mitrofani jäi süngeks - tal polnud mingit probleemi ennast õnnetuna tunda. Kui palusin tal meenutada, millal ta viimati ennast tõeliselt hästi tundis ning püüda seda tunnet uuesti tunda, siis ta ei suutnud seda teha!
Minus tärkas uudishimu. Kas me tõesti oleme sellised enesehävitajad? Suudame kaua mäletada negatiivseid tundeid ja positiivsed tunded unustame? Kusjuures ma tean täpselt, et mõni päev tagasi ütles mulle Mitrofani - ma tunnen ennast nii hästi.... Tema seda aga ise enam ei mäletanud...
Ma tundsin ennast täna terve päeva nii hästi... Praegu aga ma ei oska enam aru saada, et miks ja mismoodi ma siis mõtlesin... Miks ma ennast hästi tundsin ja kuidas see tunne oli... Jube imelik... Merka ja Anneli ütlevad mulle pidevalt - vaata ja imesta... mismoodi sina kogu aeg nii positiivne ja lõbus oled... Ükskõik, mis juhtub, sina ikka särad ringi. Ma ise küll aru ei saa - pean püüdma uuesti tänasesse päeva sisse elada - peab ju ometi olema võimalik positiivseid tundeid uuesti läbi elada!
Ok, istun autos... päike paistab, hea muusika, meeldiv seltskond, huvitavad jututeemad... tuju läheb paremaks ja nii hea on olla. Mäletan, et keeran näo akna poole, panen silmad kinni ja lasen päikesel oma põski soojendada... Olen vait ja ma naeratan. (Ei midagi!)
Ok, proovin veel... Jõuame Rakverre ja ma astun autost välja - soe õhk ( +20C) mässib mu endasse pärast konditsioneerist jahedat autot - tunnen ennast nagu lapsepõlves. Kõik sujub kenasti... Inimesed on kenad ja hoolitsevad. Hiljem Mitrofani solvub, aga see muudab mu tuju veel paremaks - sest ta on naljakas. Lohutan Mitrofanit, kui auto juurde tagasi kõnnime ja varsti naerame jälle. (Natuke mõjub)
Kundas on juba päris naljakas, ka Mitrofani pinged on langenud. Ma tean, et mul on hea olla seal naljakas linnas, naljaka maja ees. Otsime muru seest raha ja kõõksume naerda - tädid vaatavad aknast välja ja ei saa mõhkugi aru. Rebime üksteise võidu nalja teha ja mu kõht tõmbub naermisest krampi. Ma tunnen ennast terava ja targa ja eduka ja enesekindlana. Hmmm... äkki siin ongi point??? Kogu vaidlus tunnete olemuse üle sai ju alguse tegelikult samast asjast.
Äkki peaks proovima positiivseid tundeid "salvestada," et neid kurval päeval omast käest võtta oleks. Selleks aga peab püüdma suhteliselt täpselt meelde jätta tolle hetke mõtted ja põhjused - kasvõi kirja pannes. Negatiivseid tundeid pole vaja talletada, need ei lähe niigi meelest - ja kui lähevad, siis selleks, et uutele ruumi teha.
Keegi teine ei saa meid õnnelikuks ega õnnetuks muuta - tegelikult teeme me seda endaga ise. Teine inimene võib olla küll meie tunnete ajendiks, aga mitte põhjustajaks - see arusaam aitab meil võtta vastutust oma tunnete ja mõtete juhtimise eest ja toob kaasa emotsionaalse vabanemise. Me ei saa kedagi õnnelikuks teha, küll aga saame ise õnnelikud olla.
Aga...
...miks on siis nii raske kogeda uuesti juba läbitud õnne ja miks on nii lihtne uuesti kogeda vana muret? Miks on nii lihtne õnneliku inimese tuju rikkuda ja nii keeruline õnnetut inimest naeratama panna? Miks inimesed räägivad kui õnnetud nad on ja kui muret pole, siis on pigem vait? Kas inimesed naudivad muretsemist? Kas sa olid õnnelik, kui sul hetkel ühtegi probleemi ei olnud lahendada? Mis on õnn? Mis muudab su õnnelikuks? Kas sa arvad, et tead seda või tead seda kindlasti, sest oled kogenud? Mida sa teed selleks, et ennast õnnelikuna tunda? Kas sa tunned kedagi, kes on õnnelik? Kas sulle tundub, et sinu õnnest on puudu vaid 1 asi?