Nonii, pea 5 nädalat ja ei ühtegi blogi... Kas uusaasta lubadus läheb vett vedama? Mine tea, võibolla läheb ka, ma ei hooli eriti praegu.
Mõtelda on mõnus ja kirjutada on mõnus, aga kuna blogile on tekkinud lugejad, siis ma tunnen, et ei suuda alati vabalt kirjutada - tsensor hakkab tööle ja see on halb. Püüan siis võimalikult aus olla nagu tavaks saanud ja mitte mõelda nii palju tagajärgedele :)
Olen olnud kõik selle vahepealse aja väga haige. Lõpuks leidsin mehe minevikust, kes kirjutas mulle peotäie retsepte ning nagu imeväel hakkas tervis tagasi tulema. Et võib nagu järeldada, et kui su minevikus pole olnud meest, kes on juhuslikult arst, et siis sure või maha :) Ega ma päris terve veel pole, kuid peale esimest ravimite võtmise korda tundsin küll ennast nagu uuesti sündinu - panin Bee Geesi üürgama ja koristasin kodu, energia ajas üle ääre ja kuskilt ei valutanud - imeline tunne. Nii õpimegi siin elus lihtsaid asju hindama.
Samas olen pidanud seetõttu palju mõtlema, veel rohkem kui tavaliselt, sest arvuti oli töövälisel ajal välistatud ning televiisorit pole ma kunagi armastanud vaadata. Siis ei jäänudki muud üle, kui lakke vahtida ja mõelda.
Astusin enda sisemaailma suunas sammu lähemale ja õppisin ennast tundma uute külgede pealt. Nägin, et ma olen tegelikult natuke teistmoodi, kui olin arvanud. Ega ei ole muidugi meeldiv avastada, et olen "klammerduja" ning "ilustaja" ja seetõttu tunnen ennast hetkel nagu vette visatud kass.
Suureks üllatuseks olen avastanud, et ma ei allu mitte mingisugusele survele. Vastupidiselt, hakkan kohe vastu võitlema nagu võitleks elu eest. Tahad minust lahti saada, siis sunni mind enda juurde tulema, endaga olema ning lisaks süüdista mind selles, et ma ei hooli piisavalt, õpeta mind ja tõrele. Tegelikkuses ju ilmselge - see ei meeldi kellelegi. Aga olen ka ise olnud see sundija, see anuja ja paluja, kuid siis paistavad asjad teistmoodi. Kuidas siis ometi mitte teha ilmselgeid vigu? Kuidas küll teha südamele selgeks tõe ja õiguse (vahest ka õigluse) piirid? Ma ei tea, ausalt.
Mõni aeg tagasi käisin A-l külas, ta oli haige ja vajas mind. Olime siis koos tema voodis selili üks ühtepidi ja teine teistpidi (mina ju ka valudes ja haige), temal pea padja peal, minul jalad tema pea kõrval padjal, vahtisime lakke ja arutasime ilma asju. Järsku ütles A, et kogu see jutt, et ma usaldan inimesi, on üks loll jutt ja tegelikult ma ei usalda kedagi! Ma tõusin küünarnukkidele, vahtisin teda suu ammuli ning asusin kohe vasturünnakule: ma räägin kõigest, vastan ausalt küsimustele, minu elu on kui avatud raamat! A hakkas naerma ja küsis, et kas ma ikka ise ka aru saan, kui naeruväärselt see kõlas. Ja takkapihta lisas ta, et tegelikult olen ma kõige mitteusaldavam inimene üldse, sest ma teen seda kõike näitliku usaldamise varjus. "Essugi sa kedagi usaldad, sa loodad ainult iseendale ja oma asjadest räägid sa valikuliselt!"
See on imelik, et ma viimasel ajal just A-ga keerulisi asju arutan. Ta võib olla samal ajal täielik taktitundetus või siis kõige ilusamaid asju ütlev sõber. Kuid eelkõige on ta mu sõber ja ma ausalt usaldan teda, täpselt nii palju kui ma saan, sest tal oli õigus, igal usaldusel on piirid. Mõnda inimest usaldame rohkem, mõnda vähem, täielik usaldus on kõigest illusioon.
Olen seda blogi juba 3 õhtut kirjutanud ja see on vist tiba heitlik - killukesi erinevatest päevadest, erinevatest tunnetest ning erinevatest läbielamistest. Ma soovin siia kirjutada, et tahaks ära kaduda, sest tunnen, et ei saa hakkama, aga ma ei saa kirjutada, sest siis ma paneksin kellegi muretsema. Kõik ju teavad, et mina saan hakkama. Kõik on kontrolli all, homme jälle sadulas!
Ma ei kirjutagi praegu rohkem, teen veel veits tööd (asi, mis mul viimasel ajal päris hästi välja tuleb :) ja siis lähen magama. Vast homme jälle...