Ausalt, ma surfasin täna erinevatel "naistekatel" ja lugesin foorumeid - no, et näha, mida siis inimesed ka ilmaelust arvavad ning kuidas maailma tunnetavad. Tihti kirjutati petmisest ja selle andestamisest. Arvamused olid peamiselt 2 lehte: anna andeks (seda teevad ju kõik mehed) ja teiselt poolt siis, otsi uus mees (tegi 1 kord, teeb veel - ära lase ennast alandada).
Njaa... Oleks elu nii must-valge. Selgeks sai see, et need kirjutajad ja nõuandjad ikka enamasti ei tea, millest nad kirjutavad. Kui Sa pole midagi sellist üle elanud, siis pole ka tegelikkuses Sul õrna aimugi, millest vaene petetu räägib...
Kuna olin õnnelikus ja stabiilses suhtes Eesti keskmise kohta väga pikka aega, siis jõudsin kõrvalt näha nii mõningaidki sõprade pettumusi. Alati kuulasin neid, püüdsin nõu ja jõuga aidata, aga enne kui õnnetus pole Sinu õuel käinud, et suuda Sa tegelikult mõista ka kõige lähedasemat sõpra - kõigi empaatiavõimel on piirid.
Kuna minu elu tegi 180-kraadise pöörde, siis alates tänasest jagan ma selle 2 perioodiks: enne praegust aega ja praeguse aja järgi. Ühesõnaga siis enne praegust aega ma arvasin, et mina petmist andestada ei suuda - no mida kuradit, igaühel on meist oma uhkus! Kui mehel ikka tekivad tunded teise naise vastu, siis mingu... Ja kui pole tundeid, seda hullem - kas siis oli nii suur nälg!!
Jaa, aga siis tuli tegelikkus, mis kaugeltki polnud selline, nagu ette olin kujutanud. Ma vahest isegi usun siiralt, et see oli kättemaks minu liigse enesekindluse eest - "Elu pole lill, Kerli," tahtis keegi mulle öelda. Poolteist aastat on mööda läinud ja olen paljud asjad mälust kustutanud, kuid väga selgelt on meeles paanika - meeletu hirm. See oli mulle isegi teatud mõttes üllatus, sest olin ju alati ette kujutanud, et peamised tunded on solvumine ja alandus.
Ei... silme eest mustaks tegev hirm, üle pea kokku lööv õudus, südant rinnust välja kiskuv paanika... Pisarad, mälulüngad, apaatsus, mis olid sammu kaugusel hüsteeriast...
Klirridi purunes mu tuliuus punane Ericsson kildudeks vastu kiviseina... Litaki kõlas hele laks, kui ma talle täiest jõust (tõesti, kogu oma jõust) vastu hambaid virutasin (ma vannun, et suitsukoni ta hambust lendas vähemalt 10 m kaugusele)... Õudne... Ma pole kunagi kedagi löönud... Ja kui nüüd avameelitsemiseks läks, siis mäletan selgelt oma mõtteid enne selle litaka andmist... Ma seisin ta kõrval rõdul ja mind haaras meeletu tahtmine ta rõdult alla lükata... Ma vist vahtisin teda niimoodi mõne sekundi ja mõtted tuiskasid palavikuliselt peas... Õnneks sai mu naiselik alalhoiuinstinkt minust võitu ja kõik jäid täie tervise juurde... Vahel me ei tunne iseennastki, rääkimata sellest, et tunneksime teisi...
Inimene on kõigeks võimeline, kui ta teatud piirini viia... Minuga võttis see siis aega aasta... Jah, lugesid õigesti - andsin talle andeks terve aasta (iga paari kuu takka uuesti). Ma ei kuulanud kedagi, no tegin näo küll, et kuulan, aga iga kord, kui keegi julges tema siiruses kahelda, siis minu kaitserefleks käivitus suurema hooga - seekord ta räägib tõtt, miks ta peaks valetama... Mu elust sai hetkega seebiooper, millele kogunes terve ports fänne. Ei kallikesed, ärge saage valesti aru, ma elasin selle üle ainult tänu Teile (Anneli, Merle, Mitrofani). Püüan pigem seda öelda, et vahest oleks mulle ära kulunud kainestav klaasitäis külma vett krae vahele :)
Loll olin? Muidugi olin... ei vaidle vastu. Aga ajal on sellises olukorras väga suur roll... Aeg deformeerub ja lootusekiiri püüdev aju näitab ainult seda, mida süda näha tahab. Kõik valed olid minu jaoks ülim tõde ja kui vale enam ei töötanud ja tõde taaskord päevavalgele ujus, siis oli see "vana asi", sest seekord oli AUSALT kõik läbi juba 2 kuud. Niimoodi ma siis elasin 2 kuu kaupa ja võtsin oma lööke vastu - jaanilaupäev, kuud haiglas pojaga, jõululaupäeva öö (tema purukslöödud paberihoidjat polema siiani millegipärast välja vahetanud - tea, kas tahan seda silme ees hoida kui hoiatust minevikust), minu 30-aastane sünnipäev ja järgmine jaanipäev... Aasta sai täi ja olin ikka täpselt samas punktis. Iga kord suutis ta mind tabada sellistel olulistel verstapostidel. Äkki ta tegi seda meelega? Aga siis augustis jõudis kätte minu verstapost.
Oi oleksite Te ta nägu näinud, kui ta näppude vahel võtmeid kõlgutas ja taas ära ähvardas minna. Siiani olin ju alati talle kaela langenud ja palunud tal jääda... Oleksite Te ta nägu näinud, kui ma oma väriseva käe talle vastu sirutasin, selja sirgu ajasin ja võtmed vastu võtsin! Samal päeval pakkisin kõik ta asjad kokku ja viisin minema - ja algas uus elu...
Uus elu ei ole olnud kerge, aga ma ei kurda. Uhkeks teeb teadmine, et ma olen nüüd tugev. Mul on maailma parimad sõbrad ja parim poeg, mul on pangaga kahasse oma kodu ja hea töö. Ma armastan inimesi ja õppisin uuesti naeratama.
Ma küll ei näe enam tihti seda väikest tüdrukut, kes varasemalt mu südames elas, kuid viimasel ajal on ta mõnikord tagasi, pilgutab mulle silma ja sodib autouksele saapaninaga südameid.