Ausalt ma alustuseks tõesti otsisin mingit teaduslikku (no kasvõi filoloogilist) tähendust sõnale segadus, aga mida pole, seda pole. Materiaalse segadusega on lihtne - võtad ennast kokku ja hakkad otsast peale, süda hõiskab sees, kui segadus Su ümber jääb järjest väiksemaks, väiksemaks, väiksemaks - kuni lõpuks on põrmuks trambitud ja kõik on Su ümber taas kena ja korrapärane.
Aga segadus võib ju olla ka hingeline. Sellest vaikivad paraku kõik sõnaraamatud ja entsüklopeediad. Olen kuulnud, et mida intelligentsem inimene, seda suuremat määramatust ta taluda suudab. Kas segadus ongi määramatus?
Ok, aga kuidas on siis lood segastega? Kui ma olen segaduses, kas ma olen siis segane? Eesti Keele Instituudi poolt 2003. aastal väljaantud Eesti keele sõnaraamatus on kirjas järgmine: segane (kohtlane, poole aruga)... Hmm, no eks me kõik ole omamoodi kohtlased ja kuidas seda aru suurust veel mõõta? No, et kellel on pool, kellel kolmveerand ja kes on saanud 100-protsendilise jackpoti?
Mu hea sõber (ma tsiteerin teda kindlasti ka veel tulevikus ja selleks olgu öeldud, et tegemist on väga targa inimesega, kes on nii pagana loogiline, et teda võib vabalt segaseks pidada, sest segadust suudab ta enda ümber juba külvata! Ma luban oma järgmise blogi temale pühendada ja segaduse (sic!) vältimiseks annan ma talle nimeks Mitrofani) ütleb ikka, et normaalne olla on lihtne ja mugav. Kusjuures arvatavasti tal ongi õigus! Omalt poolt lisaksin, et ega neil pole hirmu ka hulluksminemise ees. Kujutate ette, et mina, kes ma alati väitsin, et iga inimene on iseenda normaalsuse mõõdupuu kirjutab midagi sellist! Oi me oleme veetnud pikki tunde selle üle vaieldes - kuigi tegelikult on meie mõlema teooriad teisaldatavad samadele alustele - lihtsalt tõlgendamise küsimus.
Teisalt mulle tundub hoopis, et segadus on otsitud ettekääne. Sügaval südames ja mõttes (mõttejõu tugevus!) me ju teame vastuseid, aga kui need meile ei meeldi, siis tituleerime ennast segaduses olevaks ning püüame vegeteerida kuskil, kus meil pole õigust olla. Oi kui palju ma olen endale öelnud, et olen segaduses ja ei tea, mida teha. Tean ikka küll, lihtsalt ei taha teisest valikuvariandist lahti lasta. Ojaa, kõige lihtsam on muidugi öelda, et eks paistab, mis elu toob, kuid elu ei too! Lihtsalt ole valmis võitlema või loobuma - nii lihtne see ongi! Sa kergitad kulme: "Aga võitlus ei tähenda ju ilmtingimata võitu?" Muidugi ei tähenda, kui võimalik kaotus hirmutab rohkem kui võimalik võit meelitab, siis oledki juba loobunud ja tegelikult teadsid Sa seda oma südames kogu aeg...
Liiga karm? Aga ma ju olengi "rough lady" :D